Betti Alveri muuseumis saab veel viimaseid päevi vaadata Johannes Haava fotonäitust “Vanausulised ja teised”.
Johannes Haav on fotokunstiga tegelnud alates 1958. aastast, oma töid on ta näitustel eksponeerinud juba peaaegu 40 aastat.
<p style=”TEXT-ALIGN: justify”>Pärit on fotograaf Avinurme ja Mustvee vahel asuvast Piilsi külast. Peipsini on sealt kuus kilomeetrit, see kant on Haavale südamelähedane olnud juba lapsepõlvest saati.“Alustatud sai Smena aparaadiga. Kodus vanem vend pildistas palju ja see ärgitas ka mind pilte tegema. Pildistamine oli hiljem väga populaarne ka mu Tartu koolikaaslaste hulgas. Tollest ajast meenub naljakas lugu, kuidas mu tädi ja ema olid väga huvitatud, et milline see tolleaegne imeasi fotopaber küll välja näeb, ja nad kiskusid venna toodud paberipakid lahti. Teadagi, mis siis juhtus… Ilmselt tänapäeval seda valgustundliku paberi aega enam eriti ei mäletatagi. Pilt prinditakse arvutist välja. Ja pole enam mingit pikka ilmutamise ja kinnitamise protseduuri pimedas ruumis punase lambi valgusel nagu vanasti.
1963. aastal olin Mustvees juba fotograafi õpilane. Peipsiäärse rahva eluoluga puutusin esmakordselt kokku juba siis – käisin näiteks matustel pildistamas. Siis puutusin kokku ka sealse rahva kommetega. Poisikesele oli muidugi võõrastav, kui haual matusetseremoonia käigus riisiputru jagati, et lahkunuga koos viimset söömaaega jagada. Nüüd on see komme ära kadunud. Veel raskem oli juhus, kui pakuti hapukapsaid “poslamasla” ehk rafineerimata päevalilleõliga – see ei läinud kohe kuidagi alla, kiskus lausa mao kahekorra.
Pärast õpipoisiaega sain tööle Paide teeninduskooperatiivi “Järva”, jõudsin tollal kõrgeima, neljanda kategooriani. Viies oli juba värvipildi-maailm, mis tollal alles esimesi samme astuma hakkas,” rääkis Johannes Haav oma töömehetee algusest.
Näitusel olevatel fotodel on jäädvustatud Peipsi rannikul elavate vanausuliste ja teiste Peipsi ääres elavate rahvakildude igapäevaelu alates köögiviljapeenarde harimisest kalapüügini; nende religiooni ning kultuuripärandit.
Väljas on ka aerofoto Raja ridakülast, mis on Eesti pikim.
Fotodel on pühakodasid nii Kallastelt, Peipsiääre vallast Tartumaalt kui ka Lohusuu vallast Ida-Virumaalt. Näha saab üht kuulsamat vanausuliste palvelat Raja külas ja pühamu õuel asuvat kuulsa ikoonimaalija Gavril Frolovi (1854-1930) hauakambrit.
Frolov oli maailmakuulus ikoonimaalija. Ta elas ka USA-s ja suri lõpuks Pariisis. Tema põrm on maetud Kikita surnuaeda, Raja palvela kellatorni taha Peipsi kaldale.
“Mustvee inimestega olen koos ikka üsnagi palju olnud, tunnen vanausuliste festivali korraldajaid. Neid, kes Tallinnas elavad, ja ka Varnja omi. Vanausulistel on täiesti oma hingamine ja küllalt kinnine siseelu, võõras naljalt jutule ei saa. Eks nad käituvad ka vastavalt oma instinktile — mõnda lubatakse oma elu ja kombetalitusi jälgima, mõnda mitte. Pärast seda, kui Raja palvelas ikoonivargused olid, ei saanud mina ka enam pildistamisluba, kuigi otseselt ei keelatud ka. Pidasin siis Pjotr Jotkini soovist lugu: kui nad leidsid, et pildistamine vähendab turvatunnet, ei hakanud ma seda keeldu eirama,” rääkis Juhan, lisades, et nüüd võetakse siiski ka ekskursioone vastu.
“Varnja muuseum on väga muljetavaldav, neil on terve kahekorruseline maja käes. Muuseumi ekspositsioon annab ülevaate vanausuliste elulaadist XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses. On välja pandud rahvariideid, perepilte. On sisustatud tüüpiline vanausuliste elutuba. Erilisel kohal asub Jumala nurk. Samas majas on avatud ka Varnja kalameeste muuseum.
Teine tuba on naise töötuba, kus asuvad kangasteljed, vokid. Seda toredat Olga Solovjovat muuseumis enam ei ole, nüüd toimetavad seal kaks vanemat naist. Muuseum pakub soovijatele ka samovarist teed ja vene ahjus küpsetatud pirukaid. Siin saab külaline puhata ja mõneks ajaks siinsesse õhkkonda sulanduda. Saab ka ruume üürida ja pidulauda tellida. Toiduks ja joogiks keetis aga terve peipsiäärne rahvas järve vett — hea pehme vesi oli. Pärast sõda veel keedeti, nüüd on aga järvevesi ära solgitud.
Sealne samovar on ka omaette nähtus: samovari toru oli suunatud läks korstnasse ja kirsasaapast lõõts oli sel ka peal. Teesuhkur on neil aga nagu lehmakomm, suhkrust ja rõõsast koorest keedetud. Tükk pannakse suhu ja juuakse teed peale,” teadis fotograaf Peipsi kandi inimeste elust-olust rääkida.
“Kallastel valmistatakse nüüd ka tööstuslikult järvejääl käimise masinaid – karakatitsaid. Selline sõiduk on ühel fotol näha. Kui jää talvel murdub, siis karakatitsa ei upu: neil on all lennukirataste sisekummid, millele on presendist kaitse peale tõmmatud. Nüüd tehakse neid juba ka sõiduauto kerega, et tuulevari oleks. Ise ehitatakse ka hõljukeid,” lisas Haav.
Näitust “Vanausulised ja teised” on varem eksponeeritud Tallinnas, Mustvees, Laekveres ja Tabiveres. Betti Alveri muuseumis saab näitust vaadata 5. juunini.
HELI JÄRV
