Möödunud laupäeval toimus Põltsamaa vallas Pajusis järjekordne vanatehnika- ja lõõtspillipäev. Võtab veel veidi aega, aga tundub et selline kaks-ühes päev hakkab oma mastaapidelt tasapisi järgi jõudma tuntumatele Eesti suvistele suurüritustele.
Samas jäi tänavusel vanatehnika päeval veidi „silma kriipima“ tõsiasi, et vanade autode osas valitsesid ülekaalukalt Žigulid. Nii mõnigi vanatehnikapäeva külastanud inimene avaldas arvamust, et Žigulist saab uunikum alles 15–20 aasta pärast. Samas oleks oodanud sinna ka mõnda Moskvitš 400, 401, 407, 408, Zaporožets 965 ja muid sõidukeid.
Varuosasid on veel saada
Õnneks sai Žigulide hulgast leida ka 1972. aastal toodetud Moskvitš 412, millega oli kohale tulnud Jõgeva mees Urmas Saariste. Mehe sõnul soetas ta selle Moskvitši 1991. aastal. Siis mitte vanasõidukina, vaid tal oli lihtsalt autot vaja.
„Nii see mul kuidagi alles jäi ja nüüd on masinast uunikum saanud. Praegu sõidan sellega vahel harva suvel. Varuosasid on ka veel saada ja remontimisega saan ise hakkama. Originaalseid rehve jääb küll aina vähemaks, aga kui hästi otsida, siis praegu veel leiab. Tegelikult kannatab see masin ka 90kilomeetrise tunnikiiruse välja, aga siis kipub juba vibratsioon tekkima. Parem on sõita kiirusega 80 km/h,“ rääkis Saariste, kelle Moskvitši katusel oleval restil olid vana plekknurkadega reisikohver ja Druzba saag, mis nostalgilisusele vürtsi lisasid.
Uhke, 5000kuupsentimeetrise mootoriga Lincoln Town Cariga vanatehnika päevale saabunud Puurmani mees Lembit Madi lausus, et tema käes on see kunagi tuntud pastorile Ove Sanderile kuulunud masin alates 2012. aastast.
Ove Sander tõi selle 1986. aastal toodetud auto kaasa USA-st. „Mina ei pea tähtsaks seda autot kui uunikumi, vaid mulle meeldib sõitu nautida. Ehkki kütusekulu on päris tõsine, sest 15 liitriga saja kilomeetri kohta tuleb ikka arvestada. Kihutamise masin see ka ei ole, vaid sellele sobib ikka tavaline kiirus. Alates sellest aastast hakkasin kasutama bensiini 98, sest etanooliga bensiin sellele hästi ei mõju,“ rääkis Madi.
Põltsamaa valla Võhmanõmme küla mehed Mait ja Madis Miks oli kohale tulnud mootorrattaga K650. Mait Miks lausus, et hakkas mootorratast taastama kolm aastat tagasi.
„Kunagi sõitis selle mootorrattaga minu ema nii suvel kui ka talvel. Peale seda, kui see garaaži seisma jäi, võtsid meiega tihti ühendust mootorratta ostmisest huvitatud, sealhulgas soomlased. Sellise müügisurve järel tekkis hoopis nostalgiline soov masin ise uuele elule aidata,“ jutustas Mait Miks mootorrattaga seotud lugu.
Alguses plaanis ta tsikli ainult üle värvida, aga siis selgus, et ka mootor vajab kapitaalremonti. Kui ta masinat remontima hakkas, ei sobinud sellele kõik hangitud varuosad. Kuid lõpuks leidsid nad koos poeg Madisega õige koha, kust varuosasid saada. Taastatud mootorratas sai sõitma alles kaks nädalat enne vanatehnikapäevale minemist.
„Tööd ja vaeva oli masina taastamisel kõvasti. Ega ise poleks sellist tööd vist ette võtnud, aga meid aitas autoremondiga tegelev sõber. Ise sai rohkem varuosade hankimisega tegeletud. Õnneks olid vanad dokumendid nii korras, et masina sai ka arvele võtta ja ülevaatusel ära käia.“
Eestlased on laulu- ja lõõtspilliusku
Vanatehnika- ja lõõtspillipäeva ohjes hoidnud Heino Türk lausus lõõtspillipäeva avades, et paar tundi tagasi algas mõisapargi kõrval asuval hoovil vanade masinate näitus, kust oli huvilistel võimalus sujuvalt üle tulla lõõtspillimuusikat nautima. Selles, et masinatega tegelemine ja lõõtspilli mängimine kokku sobib, võisid oma silmaga veenduda vana tehnikat uudistanud inimesed, kes masinamehi oma „hoolealuste“ juures pilli mängimas võisid näha.
Ka Puurmani mees Lembit Madi lausus, et ta astub masinahoovist edasi mõisaparki, et seal ise pilli mängida ja teiste pillimängu kuulata. Endise Pajusi valla viimane vallavolikogu esimees ja Pajusi külaseltsi liige Toomas Teppo lausus, et vaatamata Teppo lõõtspillide ja pillimängijate rohkusele, mis neid seal ümbritseb, polegi tema see Teppo, kes pilli mängib.
„Me ei saa Pajusit küll lõõtspillipealinnaks kuulutada, sest linnaõigusi pole veel Pajusile antud, aga uhked oleme selle üle, et ühel päeval aastas on siin koos rohkem lõõtspillimängijaid kui on külas püsielanikke.“ Kuid lõõtspillipäev ei ole ainuke Pajusis toimuv rahvamuusikaüritus suvisel perioodil, vaid seal samas restaureeritud ait-kuivatis toimub suvel terve rahvamuusikaürituste sari, mis alles hiljuti sai tänavuse avalöögi ühislaulmise näol.
Tuntud rahvamuusik Ants Taul ütles, et eestlased on ju tuntud eelkõige laulurahvana, aga nüüd üha enam ka pillimängu rahvana. Kui veel hulk aastaid tagasi oli erilisel kohal torupillimäng, siis nüüd on aina enam esile tõusmas lõõtspillimuusika.
Pika päeva lõpetas lõõtspillimängijate ühendorkestri esinemine, mis paljudel kuulajatel-vaatajatel suu kaasa laulma ja jala tatsuma pani. Eesti üks kuulsamaid lõõtspillimängijaid Heino Tartes lausus, et suure lõõtspillimängijate ühendorkestri näol on tegemist ainulaadse muusikakollektiiviga Baltimaades.
TOOMAS REINPÕLD
