Ühes juhtkirjas sai õhku visatud mõte, et vanemaid inimesi puudutavaid küsimusi ei tohiks arutada nende osavõtuta, nagu neid polekski olemas. Seepärast võtsime härjal sarvist ning kogusime Võru pensionäride päevakeskuse juhataja Astrid Hurda abiga kokku esimesed julged pensionärid, kellelt küsisime, mida nad arvavad voodihaigete hooldamisest, ajakirjanik Andrei Hvostovi poolt välja pakutud vanurite kommuunidest ja ka eutanaasiavõimalusest.
Pensionäride päevakeskuses nelja pensionäri ja 17 aastat eakate tantsuringi juhendanud Puiga lasteaia direktori Ere Kunglaga (44) vesteldes sai juba viie minutiga selgeks, et kommuuni kolimisest ei taha nad kuuldagi.
Ajakirjanik Hvostov pakkus välja, et vanurid võiksid kolida spetsiaalsetesse kommuunidesse, et nad noortel jalus poleks. Hvostovi nägemuses võiksid nad seal isekeskis elades üksteist aidata ja kui kellelgi eluisu otsa saab, siis on ka mürgisüsti tegija nii-öelda omast käest võtta.
“See on väga vale jutt!” ütles 72-aastane Malle Kangro, kes töötas enne pensionilejäämist jalatsivabrikus. “Meil kõigil on ju emad-isad olnud. Keegi ei kasvata oma lapsi armastuseta. Kui vanemad vanaks jäävad, on laste kord nende eest hoolitseda.”
“Mina tahaks ikka oma kodus elada, kuni võimalik,” sõnas 72-aastane Maie Joakit. Temal on olnud mitmeid töökohti ja üks neist on olnud haigla hooldusosakonnas. “Äkki mõni laps ikka toetab mind. Olen ise hoolduses töötanud ning näinud, milline vahe on kodusel hoolitsusel ja hooldusel haiglas … Töö on töö, teed seda muidugi hoolega, aga oma inimene on oma inimene. Kodus suhtutakse teistmoodi – soojusega.”
“Mul on ettepanek!” hõikas reipalt 75-aastane nooruslik härra Aare Lang, kes on olnud eluaeg õpetaja. “See hooldustasu on ju mõnitamine! Omaksed on kõige paremad hooldajad, aga need inimesed, kes seda rasket tööd teevad, peaksid saama ka ära elada.”
Hooldekodus on rahul üksikud
“Olen kuulnud, et kui tahad oma lähedasest lahti saada, siis pane ta hooldushaiglasse,” ütles Ere. Temal on selle teemaga seoses isiklik kurb kogemus. Tema ema, keda ta kodus hooldas, suri kaks kuud tagasi hooldushaiglas. “Olin üksi,” rääkis ta pisaraid pühkides. “Teate, kui raske on käia hooldamise kõrvalt tööl? Ööl ja päeval ei ole vahet. Oma elust tuleb loobuda.”
Teised noogutasid nõusolevalt. Ka Aarel ja Mallel on lähedase hooldamise kogemus – mõlemad on hooldanud oma ema – ning nad tõdevad, et kerge see polnud. Eelkõige seepärast, et hooldamise kõrvalt tuli käia ka tööl.
“Probleem on ju veel selles, et noored lähevad ära välismaale ja vanad jäävad üksi,” märkis Malle.
Ere ütles, et hooldas ema kodus üle viie aasta. Ent ühel päeval kukkus ema kokku ja Ere viis ta haiglasse ravile. Seal oli ta kümme päeva. Kuna ta ise oli selleks ajaks ööpäevaringsest lähedase eest hoolitsemisest kurnatud ja soovis natukegi puhata, otsustas ta ema mõneks ajaks hooldushaiglasse panna. Õnnetuseks suri ta seal juba kümne päeva pärast.
“Neist inimestest, keda hooldusesse pannakse, on rahul üksikud,” ütles Maie. “Igaüks tahaks parema meelega olla kodus. Nägin, kuidas nad palusid oma lapsi, et viige mind koju. Lõpuks lähevad nad nii trotsi täis, et nendega ei saa enam midagi teha, sest neil on üksainus soov – saada koju.”
Maie lisas, et kohtas hooldajaametis vaid üht inimest, kes oma uue koduga rahule jäi – 40. eluaastates naisterahvast, kes oli lamaja haige ja endine alkohoolik. “Need vanainimesed, kes on eluaeg tööd teinud, ei taha seal olla,” rõhutas ta.
Probleemi lahendaks inimväärne pension
Ent mida siis teha? Kuidas hooldusprobleemi lahendada, uurisin oma vestluskaaslastelt.
“Meil peaks olema selline pension, mis lubab elada inimväärselt,” vastas 79-aastane Tiiu Matsin, kes oli seni vaikinud. Enne pensionilejäämist töötas tarkade silmadega naine aiandusagronoomina. “Normaalne oleks, kui saaksime 1000 eurot. Mina arvan, et siis me tuleksime välja.”
“Õige!” hüüdis Aare. “Kõige otstarbekam on pensioni tõstmine! Pealegi on pensionäridesse investeerimine mõistlik, sest pensionär ei joo ega raiska raha, ta jagab seda pigem lastele ja lastelastele.”
Kõik olid mõttega päri. Leiti, et parim lahendus ongi see, kui pensionäril oleks nii palju raha, et ta ei peaks tundma end kerjusena ja saaks vajadusel endale ise meelepärase pansionaadi välja valida.
Ent kui suur peaks olema hooldajatoetus, et lähedast kodus hooldav inimene end kerjusena tundma ei peaks?
“600 eurot,” vastas Ere. “Siis ma oleksin toime tulnud.” Praegused pensionid igatahes elu nautida ei luba. “Teatris käia ei saa,” ütles Maie. “Oh, teater on ammu unustatud!” naeris Malle.
Poliitikute suust on kõlanud soovitus, et pensionärid, kolige väiksema pinna peale või müüge oma korter või maja maha, siis saate elust rõõmu tunda. “Ma juba kolisin väiksemale pinnale,” sõnas Maie naeratades. Ta kolis pärast mehe surma 39-ruutmeetrisesse korterisse. “Ka minul on see tee läbi tehtud,” ütles Ere. “Ema elas minu juures, nii et mind poleks see lahendus, et las vanainimene müüb oma kodu maha, päästnud.”
Milleks elada, kui ei saa olla kasulik?
Uurisin ka, mida arvavad vestluskaaslased eutanaasiast. On ju pakutud välja, et parandamatult haigeid inimesi võiks vaevadest päästa mürgisüstiga.
“Aga kes otsustab, kellele seda teha?” küsis Ere. “Võib juhtuda nii, et inimene viiakse sellisesse olukorda, kus tal on vaid üks mõte – jätke minno rahule. Kus ta tunnetab, millises olukorras on tema lähedased, ja eutanaasia on tema jaoks parem lahendus kui neile koormaks olemine,” märkis Aare.
“Hoolduses nad sageli lausa palusid, et jumal, võta mind ometi ära!” rääkis Maie. “Nad tundsid, et on teistele koormaks.”
“Vanainimene ei taha elada, kui ta tunneb, et ei saa enam teisi aidata, olla kuidagi kasulik,” ütles Tiiu taas sõna sekka. “Kui seda ei saa, siis milleks elada?”
“Kui sinust enam kasu pole, siis tekib tühjuse tunne,” sõnas Maie.
“Tuleb hakata inimestele sisendama, et vanurid pole ühiskonnale koormaks,” pakkus Aare välja lahenduse. “Et neil on tohutu potentsiaal, kasutage seda ära!” Kuidas seda teha? “Nendesse peab sisendama usku, et ma olen ju kasulik,” leidis Ere. “Et iga nende mõte on väärtus!” lisas Aare. “Eakaid peaks teiste inimestega kokku viima ja neid peaks ära kuulama,” lisas Tiiu vaikselt. “Võib-olla suudame lasteaialapsi nii kasvatada, et paarikümne aasta pärast ei räägita enam sellest, et peidame kõik vanainimesed ära,” lisas lasteaiadirektorist Ere. “Jah,” ütles Tiiu naeratades. “Et laps saab üldse teada, et on olemas vana inimene.”
Sellega meie tore jutuajamine lõppes. Kuid see on alles esimene omataoline. Võrumaa Teataja kavatseb vanu ja tarku inimesi ka edaspidi kokku kutsuda ning neilt päevakajaliste teemade kohta arvamust pärida. Andke meile teada, kui teie kandis on aktiivseid eakaid, kes sooviksid ühiskonnas aktuaalsetel teemadel kaasa rääkida!
i
IRJA TÄHISMAA