Järg 6. veebruaril ilmunud osale
Ühes täpsemalt dateerimata 1919. aasta maakonna koolide nimekirjas on Jõgeva vallast loetletud kolme kooli: Painküla, Ernsti ja Jõgeva algkool ning viimase järele on tehtud märge, et see on endine õigeusu kihelkonnakool. Ka Kõpp mainib Jõgeva külakooli likvideerimist, aga ei dateeri selle toimumise aega.
Hiljem ehitas vald koolimaja ümber õpetajate kortermajaks. H. Kommusaare sõnul toimus see 1920. aastate algul. Esiti toodud endisse vallakooli hoonesse küll valla vanadekodu, aga siis koliti vanadekodu mujale ja hoone ehitati ümber kolme korteriga nn õpetajate koduks. 1944. aasta septembris, kui Punaarmee Jõgeva linna vallutas, see maja hävis. Pärast sõda ehitas neile ahervaremeile oma elumaja Richard Tromm (nüüd Kalda tänav 2). Viimati elas seal alaliselt Toomas Tromm.
Kõrvalpõikena niipalju, et krahv Ernst von Mannteuffel asutas 1876. aastal oma mõisa laste jaoks kooli, mida hakati tema nime järgi nimetama Ernsti kooliks. Esiti asus kool küll talumajas, aga varsti ehitati ka uus maja. 1896. aastal oli ses koolis ainult 12 last. 1904. aastal taotleb vald Ernsti kooli sulgemist, aga krahv võttis järgmisest aastast kõik kooliga seotud kulud enda kanda ja kool likvideeriti alles 1920. aastatel, aga töötas veel 1924. aastalgi.
Nieländeri erakool
Helve Antoni ja Arvi Liiva andmeil asutas 1908. aastal Jõgevale oma eraalgkooli seni (1907. aastani) Palamuse köstriks ja koolijuhatajaks olnud Alexander Georg Nieländer (1844 – 1917). Oleviku teatel oli koolil haridusministeeriumi luba poeg- ja tütarlaste üheskoos õpetamiseks kuni 14 aasta vanuseni. Sellise loa aluseks oli keisri käskkiri 1907. aasta 5. maist. Kool alustas tegevust 1908. aasta hilissügisel, kui justvalminud seltsimajja kooli pidamiseks vajalikud üüriruumid saadi.
Jõgeva valla tulekahjude juhtumeil vastastikuse abistamise seltsi 1916. aastal kindlustatud hoonete registri järgi asus Nieländerite Jõgeva kodu, õigemini Therese Nieländeri elumaja talliga Jõgeva küla Otsa 27 talu maal. Hans Kruusi andmeil asus see maja hilisema Jaama tänava mõisapoolses otsas.
Akadeemik Hans Kruus on oma raamatus “Ajaratta uutes ringides” (1979) kirjutanud: “Samal (1912) sügisel, astunud Jõgeval erakoolis noore õpetajana ametisse, kulus mul palju aega kohanemiseks olukorraga, tutvumiseks kooli, selle juhataja ja ülalpidaja A. Nieländeri ning õpilastega. /…/ Nieländer tikkus ikka ja jälle kõnelema saksa keelt, tehes seda igati kadakasakslikult. /…/ Ta lahkus miskipärast Palamuse kihelkonnakooli õpetaja ja köstri kohalt. Et uue kooliõpetajate seaduse alusel saada suuremat pensioni, leidis ta olevat tarviliku veel mõned aastad töötada õpetajana. Suurema pensioni väljateenimiseks oligi ta kooli asutanud.
Jõgeval oli nigelavõitu Kilgi erakool, vist ainult tütarlastele. Nüüd asutati siis teine – Nieländeri erakool. See oli neljajaoline kahe klassikomplektiga algkool. Asukohaks oli üüritud Jõgeva seltsimaja parempoolses tiivas kolm tuba, millest kaht suuremat kasutati klassiruumidena ja kolmas, üsna väike, oli õpetajate toaks. Tundide vaheaegadel oli õpilaste kasutada ka seltsimaja suurem eeskoda.
Õpilasi oli 40 ümber, poisse ja tüdrukuid 8.-14. eluaasta vahel /…/ pärit alevikust ja ümbruskonna küladest /…/ vanemad neist olid varem õppinud külakoolis /…./ Kool oli maksuline. Kuipalju iga lapsevanem õppimise eest tasus, jäi tema ja koolijuhataja omavaheliseks asjaks. Kool ei saanud väljastpoolt mingit ainelist toetust /…/ Nieländer ei osanud vene keelt /…/ Nieländer töötas ise palgata ja kulutas kogu aeg ka oma säästusid, lisaks proua sissetulekuid maarahvale arstirohtude hankimiselt.“
1911./1912. koolitalvel töötas Nieländeri juures õpetajana värskelt Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud tulevane Põltsamaa seltsi- ja kultuurielu tegelane ning kooliõpetaja Karl Wervolt, eestistatud nimega Kaarel Aret (1892-1938). Tema asemele tuli uueks õpetajaks 1912./1913. õppeaastal eelmise koolivend, 1940. aasta juunipöörde järgne Eesti kommunistlik tegelane, akadeemik Hans Kruus (1891-1976).
Koguteoses Eesti I, Tartumaa (1925, lk 557) lisatakse, et kui Jõgeva Haridusselts 1915. aastal kevadel lasteaia avas ja samal sügisel kaheklassilise emakeelse algkooli asutas, siis kasutati lasteaia ja osa algkooliklasside majutamiseks seltsimaja ruume. Enne seda seltsimajas töötanud Nieländeri eraalgkool lõpetas oma tegevuse. Seega suleti Nieländeri Jõgeva algkool 1915. aasta kevadel kooliaasta lõppemisega või hiljemalt siis, kui sai selgeks, et haridusselts saab senised Nieländeri kooli ruumid seltsimajas oma asutatava kooli tarbeks.
Kilgi erakool
Helve Antoni raamatu “Jõgeva” (1988) järgi töötas Kilgi eraalgkool aastail 1906 – 1917 Aia tänaval (nõukogude ajal J. Gagarini, nüüd Aia tänav 22) Kilgi enda majas. Maja on tänaseni alles. On selgelt kaheldav, et Kilgi kool juba 1906. aastal avati. Kooli asutamise aega aitavad enam-vähem täpselt määratleda Eeva Niinivaara (Pedriks, sündinud 1901. aasta 20. detsembril) mälestused tema raamatust “Ikka paistab seesama päike”. Mälestusteraamatus on kirjutatud: “Järgmisel aastal asutas proua Kilk Jõgevale erakooli. Minust sai õpilane, peaaegu katsejänes. … Vallakool oleks olnud üsna lähedal, kuid mu vanemad tahtsid uue kooli asutamist toetada …” Kirjutatust tuleb järeldada, et vanemad panid 1901. aasta detsembris sündinud Eeva Kilgi kooli kohe selle avamise aastal. Edasi jutustab Niinivaara, et ta õppis Kilgi juures ühe talve, oli siis aasta kodus ja hakkas seejärel üheksa-aastaselt õppima Tartus eestikeelses tütarlaste keskkoolis. Aastaarve ja Niinivaara seletusi omavahel võrreldes tuleneb, et Kilgi kool avati 1909. aasta sügisel, kui Siimusti küla tüdruk, seitsmeaastane Eeva Pedriks sinna õppima pandi. Kooli sulgemise täpset aega pole autor leidnud, see võis toimuda hiljemalt sügisel 1918.
Hans Kruusi hinnangul oli see “nigelavõitu kool” ja põhiliselt tütarlastele. Ametlikust 1914. aasta 3. märtsi vallavolikogu protokollist nähtub siiski, et 26 tüdruku kõrval õppis koolis ikkagi ka üheksa poissi. Eeva Niinivaara mälestuste järgi oli kool esialgu prantsuskeelne ja temal edenenud selles keeles õppimine küllalt edukalt. Teisalt on vanadelt inimestelt pärinevate mälestuste järgi olnud kool ikka saksa õppekeelega. Johannes Nahkuri mälestuste järgi oli kool kolmeaastase õppeajaga külakooli programmiga erakool, mis erines teistest vallakoolidest selle poolest, et seal õpetati “peenemaid kombeid” ja saksa keelt. Jõukamad pidanud kooli tavakoolist peenemaks kooliks ja sinna pandi enamasti õppima tütreid.
Karl Muru raamatu “Betti Alver” (2003) andmeil õppis 1914. aastal Kilgi koolis põgusalt ka poetess Betti Alver, kuid juba sama aasta sügisel alustas Betti õpinguid Tartu Puškini tütarlastegümnaasiumis.
Kes oli proua Kilk? Eeva Niinivaara eelmainitud mälestusteraamatu järgi oli proua Kilk pärit aadliperekonnast Elsass-Lothringist ja tema eesnimi oli Dorothea. Proua neiupõlvenime, mille juurde kuulunud aadliseisuse tunnus “von”, ei ole Eeva Niinivaara oma mälestuste kirjutamise aegu enam mäletanud ja on siinse õpetaja nime kirjutanud vaid sõnadega “Dorothea von …”. Veel lisab Niinivaara, et proua Kilgi eestlasest mees oli olnud Dorothea kodukohas mölder ja aadlineiu põgenenud sealt temaga Eestisse. Dokumentidest leitud ja Kilgi tütretütrelt kuuldud andmed on aga Eeva Niinivaara andmetega vastuolus.
Jõgeva alevi teise, 1919. aastal koostatud elanike nimekirja on õpetaja Kilk sisse kantud järgmiselt: Emmeline Eduardi t. Kilk, sündinud 17.03.1865.a. Vana-Pebalgi (Vecpiebalga, Lätis) vallas ning tuli Jõgevale Tartumaa Kastre-Võnnu vallast, on lesk. Kastre-Võnnu valla 1899-1916 aastate perekonnakirjast leiamegi, et “Emmeline-Malvine 1865” on Georg-Rudolf Jaani p. Kilgi naine. Mees kutsus teda hellitavalt Emmiks.
Jõgeva linna mõnedes nimekirjades on tema eesnimeks millegipärast kirjutatud Emilie. 1941. aasta 12. jaanuari linnaelanike valimiste nimekirjas esineb tema nimi järgmisel kujul: Kylk, Emmeline-Malvine Eduardi t, eluk. Aia tn 16. Eelmainitud dokumentides Dorothea tema eesnimena ei esine ja nii peaks pr Kilgi õige eesnimi olema Emmeline-Malvine. Ühes Jõgeva valla dokumendis 1914. aasta 3. märtsist on loetletud valla alal tegutsevad koolid ja seal on õpetaja Kilgi nimi kirjutatud, muidugi vene tähtedega: Э.Э. Килькъ. Alevivalitsuse elanike nimekirja andmeil aastast 1919 on ta eestlane, luteri usku ja tal on “instituudi 6 kl haridus”.
Andmepäringule vastati siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonnast 2015. aasta 7. jaanuaril, et neil andmed E. Kilgi kohta Jõgeva maakonna perekonnakirjades puuduvad.
On kummaline, et Jõgevalt pärit ja siin piki aastaid töötanud Johannes Nahkur jätab oma mahukais kirjalikes mälestustes mainimata proua Kilgi aadlipäritolu, sealjuures tema erakooli siiski kirjeldab. Ka aasta Jõgeval õpetajana töötanud akadeemik Hans Kruus võtab oma mälestusteraamatus sõna Kilgi kooli kohta, kuid õpetajanna aadlipäritolust juttu ei tee, samuti nagu Johan Kõpp, kes nimetab teda lihtsalt proua Kilgiks.
1919. aasta suvel, aga ilmselt juba palju varasemast ajast, elab tema juures kasutütar Alma Pärtel (1897). Eeva Niinivaara andmeil oli kasutütar omandanud kooliõpetaja kutse ja tegutsenud õpetajana ka oma kasuema koolis.
Lia Urba, Alma Pärteli (Urba) tütar mäletab, et tema vanaema Emmeline oli sakslane, neiupõlve perekonnanimega Dorset, ja et tema õige sünniaasta oli hoopis 1853. Kas proua Kilk prantsuse keelt oskas, Urba ei tea, ja kahtleb, kas Kilgi kool prantsuskeelne olla sai. Kilgi aadlipäritolu Urba täpsete andmete puudumisel kinnitada ei söanda. Eesti keelt olla proua Kilk kõnelnud Võnnu keelepruugi kohaselt. Neil mehega oli veski Torma kihelkonnas Veial, mille müümise järel koliti Jõgevale. Talle oli meeldinud oma perekonnanime kirjutada “Kylck”. Ta suri Jõgeval 1947. aastal ja on maetud Siimustisse. Lia Urba mäletamisel oli tema emal Almal toonane saksakeelne keskharidus. Kooliõpetaja kutset tal polnud, aga ta oli töötanud Venemaal koduõpetaja-lastepreilina. Muide – Lia Urba on lõpetas 1956. aastal Tartu Õpetajate Instituudi, töötas 1957-1960 Jõgeva rajooni haridusosakonna pedagoogikakabineti juhatajana, siis aasta koolide inspektorina ja oli 1960-1961 Jõgeva keskkoolis vene keele õpetaja.
1912. aasta 22. detsembril uppus Pedja jõkke Jõgeva majaomanik Kilk. Ajalehed pakuvad tema vanuseks umbes 50 aastat ja eesnimeks üks leht Rudolfi ja teine Friedrichi. Kuna 1919. aastal on alevielanike nimekirjas kooliõpetaja E. Kilk märgitud perekonnaseisult leseks, oli uppunu ilmselt tema mees Georg-Rudolf (sünd vkj 28. jaanuaril 1848). Proua Kilgi mehe uppumissurma möönab oma mälestusraamatus Eeva Niinivaaragi. Nahkuri mäletamisel oli mees kaupmees Johan Jürmanni laotööline.
Jõgeva õigeusu abikool
Johan (Juhan) Kõpu andmeil töötas Jõgeval juba 1864. aastal vene-õigeusu abikool. Koguteose Eesti I. Tartumaa (1925) andmetel avati Jõgeval ap.-õigeusu abikool aga 1879. aastal. 1885. aastal töötas see kool Jõgeva külas ja ajaleht Olevik kirjutab 1901. aasta 20. märtsil, et Jõgeva küla Tootsi talutuba põles ära koos õigeusu koolimajaga. Tootsi 36 taluõu asus Jõgeva küla lõunapoolses osas, praegu Suvila tänav 20. Millal kool pärast tulekahju taas tegevust alustas, pole teada, aga Helve Anton on kirjutanud, et uus taluhoone oli valmis sama aasta sügiseks. Mait Õunapuu mäletab oma vanaema jutust, et viimane õigeusu koolimaja oli väiksem puumaja praeguse Tootsi talumaja kõrval, paarkümmend meetrit põhja poole. Kui maja veel alles oli, oli selle numbriks Suvila 18. Maja kuulus M. Õunapuule, kes seal ka elas ja hoone hiljem vanuse tõttu lammutas.
1910. aastal oli koolis 18 last, 1914. aasta märtsis 23 mõlemast soost last. Kooli hoolekogu 19. juuni 1916.aasta protokolli järgi õppis 1915/1916 talvel Jõgeva abikoolis 29 last, neist õigeusklikke kõigest üheksa, luterlaste peredest oli 17 last, ülejäänud olid kas vanausulised või katoliiklikust perest. 1914. aasta märtsis abikooli õpetajana märgitud L. Sommer töötas seal ühe ametipaberi järgi veel ka 1916. aasta juunis. Mainitud 1916. aasta protokollil on kahe õpetaja, D. Kimmeli ja M. Venesaare, allkirjad.
Johan Kõpu järgi olid abikooli õpetajaks 1893-1909 Aleksander Elendt (esmalt küll Koimulas) ja 1909-1916 Orest Lääne. Johannes Nahkur väidab oma kirjalikes mälestustes, et Orest Lääne oli selles nn Tootsi koolis õpetaja hoopis 1908-1910, sai koolitalve eest palka vaid 100 rubla ja tuli vähese palga pärast tööle raudteejaama kaubakontori laekuriks. Samas on koolide inspektori kantselei õpetajate nimestikus märge, et Orest Lääne vabastati abikoolist 1. juulist 1917 ja asemele võeti kohe K. Malõšev.
Ometi on Orest Lääne kohta 1916. aasta sügise hakul tehtud märge, et ta kuulub õpetajaametist vabastamisele, sest oma ettevalmistuselt ei sobi olema õpetaja asutatavas kihelkonnakoolis. Kui nüüd arvestada sedagi, et J. Kallitz valiti õigeusu kooli õpetajaks 10. augustil 1917 ja 1. okt 1917 on tema nime järgi tehtud õpetajate nimistus märge – alates 1. oktoobrist 1917 kihelkonnakoolis, ning sedagi, et ühe õigeusukooli kohta leidub liialt palju ametisolevaid õpetajaid, pidi õigeusu Jõgeva abikool esialgu 1916. aasta sügisel veel mõnda aega töötama. Ühes kirjas 19. juulist mainitaksegi abikooli asumist endiselt Jõgeva külas.
Ka on säilinud koolide inspektori kiri 1916. aasta 8. novembrist, kus on märgitud, et õppimine Jõgeva abikoolis 1. juulist 1916 kuni 1. jaanuarini 1917 on tasuta ja rahvahariduse ministeerium on eraldanud koolile selleks 1916. aastaks 337 rubla ning Balti kubermangude maa-rahva õigeusukoolide asjade nõukogu andis omalt poolt 67 rubla 50 kopikat, kokku siis 404,5 rubla. Sellest rahast oli 30 rubla ette nähtud õpetaja palgaks, kooliruumi üüriks 37,5 rubla, majanduskuludeks 37 rubla., käsitöö õpetamiseks ja õppevahenditeks 100 rubla ning kooli hügieenimööbliks 200 rubla.
ÜLO PÄRN
