Järg 20. veebruaril ilmunud osale
Johan (Juhan) Kõpu andmeil töötas Jõgeval juba 1864. aastal vene-õigeusu abikool. Koguteose Eesti I. Tartumaa (1925) andmetel avati Jõgeval ap.-õigeusu abikool aga 1879. aastal. 1885. aastal töötas see kool Jõgeva külas ja ajaleht Olevik kirjutab 1901. aasta 20. märtsil, et Jõgeva küla Tootsi talutuba põles ära koos õigeusu koolimajaga. Tootsi 36 taluõu asus Jõgeva küla lõunapoolses osas, praegu Suvila tänav 20.
Millal kool pärast tulekahju taas tegevust alustas, pole teada, aga Helve Anton on kirjutanud, et uus taluhoone oli valmis sama aasta sügiseks.
Ka on säilinud koolide inspektori kiri 1916. aasta 8. novembrist, kus on märgitud, et õppimine Jõgeva abikoolis 1. juulist 1916 kuni 1. jaanuarini 1917 on tasuta ja rahvahariduse ministeerium on eraldanud koolile 1916. aastaks 337 rubla ning Balti kubermangude maa-rahva õigeusukoolide asjade nõukogu andis omalt poolt 67 rubla 50 kopikat, kokku siis 404,5 rubla. Sellest rahast oli 30 rubla ette nähtud õpetaja palgaks, kooliruumi üüriks 37,5 rubla, majanduskuludeks 37 rubla, käsitöö õpetamiseks ja õppevahenditeks 100 rubla ning kooli hügieenimööbliks 200 rubla.
Abikoolist õigeusu kihelkonnakooliks
Johan Kõpu järgi toodi õigeusu Jõgeva abikool 1916. aastal Jõgeva alevi alale ja muudeti jaanuarist 1917 ap. õigeusu kihelkonnakooliks. Ka 1917. aasta 11. jaanuari Päevaleht teatab õigeusu-kihelkonnakooli avamisest veel selsamal kuul. Ühe dokumendimärke järgi näikse olnud plaanis abikool kujundada ümber kihelkonnakooliks juba 1916. aasta 1. juulist. Lõplik otsus Jõgeva kihelkonnakooli asutamisele võeti vastu Balti kubermangude õigeusu maa-rahvakoolide asjade nõukogus Novgorodis, millise otsuse kohta on sealt väljastatud 1916. aasta 31. oktoobril asjakohane kiri. Nõukogu lubab üürida Jõgeva asulas kooli ja kiriku tarvis härra Luhalt tema telliskivist maja neljaks aastaks aastaüüriga 600 rubla. 9. novembril saatis ka õigeusu Riia peapiiskop samasisulise kirja Tartumaa I rajooni rahvakoolide inspektorile. Luha maja paiknes tänapäeva Kesk tänav 3 praeguse Husqvarna kaupluse põhjapoolse otsa kõrval ja hävis 1944. aasta 19. septembri lahingust tekkinud tulekahjus. Adeele Vilde (1897) mäletas, et rahvasuus kutsuti seda kooli ka vene-usu või vene kooliks.
Õpetajaid näikse kihelkonnakooli jaoks sügiseks kogunenud juba mitu: Dionissi Kimmel (kuni 1. mai 1917), M. Venesaar, Ivan Erward ja K. Malõsev. Koolide inspektori õpetajate nimekirjas seisuga 1. jaan. 1917 on koolis õpetajaiks D. Kimmel ja M. Venesaar. Teistel andmetel töötas Kimmel koolis veel koguni oktoobris 1917 ja Orest Lääne 1917. aasta 1. juulini. Orest Lääne asemele tuli Malõšev. Veel on tolles nimekirjas õpetajana Ivan Erward ja Marta Laas, kes töötas koolis 1. jaan. – 1. okt. 1917, tema asemele tuli 1. oktoobrist Alida Pärlin (võimalik, et tegemist on hilisema õpetaja Ida Pärlin-Soonpääga).
Õigeusu kihelkonnakoolis õpitavaist ainetest autoril ülevaadet pole. Üldiselt tuleks vist arvata, et lahkuminekud luteriusu ja õigeusu kooli õppeprogrammis võisid olla usuõpetuse mahus, üldainetes ehk oluliselt siiski mitte. Näiteks Torma luteriusu kihelkonnakoolis olid õppeaineteks 1898/1899 koolitalvel ehk III jaos 1) katekismus, 2) piiblilugu, 3) kiriku ajalugu ja kirikulaul, 4) vene keeles lugemine, 5) venekeelne kirjatöö, 6) vene õigekiri, 7) vene kõnekeel, 8) vene keele grammatika, 9) eesti keeles lugemine, 10) eesti keelne kirjatöö, 11) eesti keele õigekiri, 12) aritmeetika, 13) geomeetria, 14) Vene ajalugu, 15) geograafia, 16) joonistamine, 17) ilukiri, 18) laulmine ja 19) loodusõpetus. Esineb arvamusi, et enamasti oli õigeusu kihelkonnakoolide õpetuse tase luteriusu kihelkonnakoolide omast madalam.
Kool avati kolmejaolisena, aga arvata on, et koolikursus oli kavandatud ikkagi neljajaolisena. Tunnid algasid kell 8 ja olid kestvusega 50 minutit. Kolm esimest tundi olid usuõpetus, vene keel ja aritmeetika – samaaegselt kõigile kolmele jaole. Lõunavaheaeg kestis kella 11.50 kuni 12.10. Esmaspäevast laupäevani oli kuus tundi päevas (esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel I jaol kuuendat tundi polnud). Neljapäeval, laupäeval ja tõenäoliselt ka teisipäeval oli viimane tund võimlemine ja joonistamine. Ilmaliku laulu tunde oli nädalas kaks, kirikulaulu üks.
Kihelkonnakooli avamisel soovis sinna pääseda üle saja lapse, aga ruumipuudusel võeti vastu vaid 60-70. Koolis oli ruum, kus kiriklikku teenistust käis pidamas Kaarepere apostliku õigeusu preester. Õpetajaid oli jäänud kaks. 1917.aasta 20.veebruari Päevalehe teatel määrati kooliõpetajate puudusel ajutiseks koolijuhatajaks vene vanausuline M ja õpetajannaks luteriusuline neiu S. Kes alul kooli juhatas, pole teada. 10. augustil valiti uueks klassiõpetajaks Jakob Kallitz, kes ühtedel andmetel määrati kooli juhatajaks 15. septembril, teistel 1. oktoobril 1917. Et ta on kooli juhataja, selgub ka tema 19. novembri kirjast Jõgeva alevi toitluskomiteele, millega ta palub suurendada koolile valgustuspetrooleumi normi. Ta kirjutab oma perekonnanime lõppu tavaliselt tähe “z”, väga harva aga tähe “s”.
Nüüdki oli kooli õpilaspere rõhuv enamus luterlikest peredest pärit lapsed, 81 poissi ja tüdrukut. Õigeusklike vanemate lapsi oli koolis 12, vanausulisi kaks, rooma-katoliiklaste lapsi samuti kaks. Koolile lubati riiklikku toetust 700 rubla.
Küllalt suureks paisunud koolis õppis 1918.aastal juba 97 last. 1918. aastal aga õigeusu koolid Saksa okupatsioonivõimude poolt suleti. Nõnda ka õigeusu Jõgeva kihelkonnakool, lõpetades tegevuse 1918. aasta 1. juuliks.
Jõgeva alevi algkool 1918-1919
1918.aasta sügisel kooliaja saabudes lubasid Saksa võimud koolil ikkagi tegevust jätkata ja kool avatigi, aga kooli ülalpidamiskulusid okupatsioonivõim enda kanda ei võtnud. Kogu koolitöö korraldamise võttis enda õlule senine kooli juhataja Jakob Kallitz. Ta hakkas küll maakonnavalitsuselt saama õpetajapalka, aga see oli ka kõik.
Juhtunu tagajärjel tekkis alevisse õigeusukooli baasil Jakob Kallitzi initsiatiivil uus kool. 1918. aasta 19. novembril võttis tegevust alustanud Eesti Ajutine Valitsus vastu otsuse, et Saksa võimude poolt suletud õigeusu koolid tulevad nende õigusjärgsetele omanikele ajaviitmata tagasi anda ja neil lubati erakoolidena eesti õppekeeles otsekohe tööle asuda. Aga Jõgeva õigeusukooliga enam nii ei juhtunud. J. Kallitzi aruandest maakonna koolivalitsusele 12. märtsist 1919 selgub, et õigeusu kirikuvalitsus eesotsas piiskop Platoniga polnud võimeline õigeusu Jõgeva kihelkonnakooli oma erakoolina ülal pidama.
Maakonnavalitsuse koolide nimestikus (detsember 1918 – märts 1919) ongi Jõgeva õigeusu kihelkonnakooli nimele kriips peale tõmmatud ja õigeusu abikoolide nimestiku lõpuossa on lisatud Jõgeva kool. Ühtlasi on kool saanud kroonult abi 700 marka. Ühe teise sama perioodi maakonna koolide nimekirjas on Jõgeva vallast kirjas kolm kooli: Painküla, Ernsti ja Jõgeva algkool. Viimase nime taha on lisatud, et see on endine õigeusu kihelkonnakool.
Maakonnavalitsus maksis esialgu koolijuhataja Kallitzile küll palka kuni 1. detsembrini 1918, aga mitte kooli ülalpidamiskulusid. Olukorrast väljapääsu leidmiseks kutsuti 8. dets. 1918 kokku kooli lastevanemate koosolek.
(Järgneb)
