Jõunes elav ajaloohuviline Olev Teder, kes möödunud aastal üllitas Vabadussõja kangelasest Julius Kuperjanovist kõneleva raamatu „Kutsar”, on nüüd valmis saanud ka samateemalise filmi, mis kannab pealkirja „Leitnant Julius Kuperjanovi rääkimata lugu”. Jõgevlased saavad värsket linateost näha 19. veebruaril Betti Alveri muuseumis. Samal päeval vaadatakse filmi ka Jõgeva gümnaasiumides.
Julius Kuperjanovi elulugu on Olev Teder uurinud juba kolm aastat. Ainuüksi arhiivides on ta selle aja jooksul veetnud paarsada tundi. Filmi jaoks materjali üles võttes käis ta ära ka Julius Kuperjanovi sünnipaigas Pihkva oblastis asuvas Lihhovo külas, ning Valgevenamaal Baranovitši lähedal, kus Kuperjanov Esimese maailmasõja ajal sõdis.
„Mitmed allikad väidavad, et Kuperjanov sõdis Karpaatides, aga tegelikult oli ta seal väga lühikest aega, suurema osa ajast aga Baranovitši all,” ütles Olev Teder. „Saksa väed olid just selles rindelõigus väga kiiresti edasi liikunud ning rindejoones tekkinud eendit hakati kutsuma Ferdinandi ninaks. Ferdinandi nina tipp oli Baranovitši all ja et rinnet peatada, suunas Vene vägede ülemjuhatus sinna suure hulga värskeid jõude, kelle hulgas saabus ka Kuperjanov. Rinne seisiski Baranovitši all kaks aastat paigal ning Kuperjanov teenis seal välja seitse aumärki, Georgi risti sealhulgas. Kui lisada, et Vabadussõjas jõudis Kuperjanov kolme kuuga saada kolm Vabadusristi, siis peaks olema ütlematagi selge, et tegemist oli väga vapra mehega.”
Eestis jäädvustatud materjal on üles võetud Puurmani lossis, Tabivere ja Kärkna jaamas ning Kikka ja Paju lahingu paikades. Veel näeb filmi vaataja Kuperjanovist kõnelevaid vanu fotosid ja arhiividokumente.
Lõhmuste ja Vennaskond
Konsultandina aitas filmi tegemisele kaasa ajaloolane Urmas Salo. Operaatoritöö tegi enamasti Olev Teder ise. Mõnikord, kui oli vaja teda ennast jäädvustada, tulid appi sõbrad ja lähedased. Ka kokku monteeris autor filmi ise. Kaadritaguse teksti lugemisel ja filmi muusikalisel kujundamisel võttis ta aga appi väga tuntud tegijad: Toomas Lõhmuste ning Tõnu Trubetsky ja ansambli Vennaskond.
„Mingi muu kui Vennaskonna muusika peale ma üldse ei mõelnudki,” ütles Olev Teder. „Kui mu lapsed koos oma sõpradega mul külas käivad, kuulavad nad ikka Vennaskonda. Minu meelest sobib nende muusika selle filmiga suurepäraselt kokku ning õnneks olid Trubetsky ja Vennaskond ka asjaga päri.”
Filmi kaadritagused tekstid on kirjutatud mina-vormis, kusjuures mina-tegelaseks on Kuperjanov. Ning Toomas Lõhmuste loeb Olev Tederi meelest neid tekste tõesti nii, nagu Kuperjanov oma lugu jutustada võiks.
„Julius Kuperjanovist on palju räägitud. See film annab lõpuks ta talle endale sõnaõiguse,” ütles Olev Teder. „Tõsi, surnud ei räägi, küll aga räägivad tema eest arhiividokumendid. Nende põhjalik uurimine annab mulle julguse Kuperjanovi eest kõnelda: usun, et olen saanud temaga sinasõbraks.”
Kuperjanovi lugu on Tederi jaoks lugu ideaalide poole püüdlevast inimesest, kelle heale nimele heidavad varju alatute ja ahnete sepitsused. Ajaloohuviline väidab nimelt, et Kuperjanovit on alusetult süüdistatud Paju lahingu ohvrite suures arvus, tegelikult aga kujunes lahing veriseks Kuperjanovist kõrgemal positsioonil seisnud ohvitseride venitamistaktika tõttu, mis oli omakorda tingitud ülemuste soovist saada punaste käest kätte kopsakas sõjasaak. Et ennast paremas ja Paju lahingus saadud haavadesse surnud Kuperjanovit halvemas valguses näidata, on üks ohvitseridest, ooberst Kalm kasutanud Tederi meelest ka võltsimistaktikat: üks Tederi poolt arhiivist leitud päevakäskudest, mis kannab Kuperjanovi allkirja, kubiseb nimelt kirjavigadest, mida Tartu Õpetajate Seminari haridusega Kuperjanov ilmaski teha poleks saanud, küll aga sobiksid need soomemõjulised keelekomistused Soomest tulnud ooberst Kalmu profiiliga.
Emotsionaalne appikarje
„Nii minu raamat kui ka film on emotsionaalsed appikarjed Kuperjanovi mõistmisele,” ütles Olev Teder ja kinnitas, et kui poleks olnud raamatut, poleks ta teinud ka filmi. Raamatusse investeeritud raha on ta praeguseks raamatumüügist enam-vähem tagasi saanud. Filmimise, sealhulgas Venemaa- ja Valgevene-reiside peale kulutas ta omast taskust 50 000 krooni. Kas sellest ka midagi tagasi tuleb, ei oska ta öelda. Aga ega see äriprojekt olnudki.
Kuigi Olev Teder tunnistas, et vaatas „šniti võtmiseks” ei midagi vähemat kui Discovery dokumentaalfilme, ei saa „Rääkimata lugu” päris professionaalseks filmiks pidada. Ent tegija esimeselt ja n-ö põlve otsas tehtud filmilt on seda võimatu tahtagi. Küll aga aimub filmist tegija kirglikkust oma kangelase kaitsmisel. Ning huvitavat infot, mida ilmselt professionaalsed ajaloolasedki varem ei teadnud, leiab filmist kindlasti ka. Tõsi, neil, kes teemaga esimest korda kokku puutuvad, võib siin-seal tekkida raskusi loost arusaamisel. Neil, kes „Kutsarit” lugenud, aga kindlasti mitte.
„Rääkimata loo” esimeseks arvukamaks publikuks olid Kuperjanovi pataljoni ajateenijad ja ohvitserid: neile käis Olev Teder filmi näitamas detsembri keskel, kui tähistati pataljoni 90. sünnipäeva. Teine suurem linastus oli 31. jaanuaril, mil tähistati Paju lahingu 90. aastapäeva. Paju mõisa lähedal väljal taaselustati lahingusündmused, filmi vaadati aga Valgas.
„Filmi vastu on huvi tundnud ka Toronto Eesti Maja,” ütles Olev Teder. „Seda on vaadanud ka Kuperjanovi sugulased ja mõned ajaloolased. Halba sõna pole siiani veel öeldud.”
iii
RIINA MÄGI
