Juba palju aastaid Põltsamaal õpetajana töötanud Valli Kulu iseloomustavad tema kolleegid kui abivalmis, toetavat ja teisi julgustavat kolleegi, kes hea meeskonna liikmena on avatud kõigele uuele.
Valli Kulu sünnikohaks on Põltsamaa linn, tema lapsepõlvekodu asus Marja tänava korterelamus, kus elab tänase päevani tema ema. Valli lapsepõlveperes kasvas koos temaga üles mõni aasta vanem õde. Valli ema töötas siis Sangari õmblustsehhis ning isa ETKVL Põltsamaa põllumajanduskombinaadis mehhaanikuna.
Lukus korteriuks ehmatas tõsiselt
Erinevalt paljudest teistest lastest Valli lasteaias ei käinud. Ilmselt sellel põhjusel, et ta ei olnud tollal kõige parema tervisega. Lugema õppis ta oma vanema õe kõrvalt. Mängukaaslasi oli kesklinnas piisavalt, aga rohkem meeldis Vallile läbi käia korrus kõrgemal elanud pere lastega, õe ja vennaga. Mõistagi kuulusid nende lapsepõlve juurde sellised mängud nagu keks, peitus, samuti kaksteist pulka, mitmed jooksumängud jmt. Ka selline mäng, mida lapsed ise päti ja politsei – mänguks nimetasid. Kord läks ta väljas sõpradega nii hoogu, et ei läinud tuppa ema mitmekordse kutse peale. Kui siis lõpuks lapsed kodudesse ära olid läinud ja Valli oma korteriukse juurde jõudis, oli see juba lukus. “Eks see ehmatas ikka ära küll, aga järgmine kord juba teadsin, et kui vanemad tuppa kutsuvad, siis tuleb sellele kutsele vastata,” meenutas naine.
Valli Kulu koolitee algas 1973. aastal, tema nn koduklassiks sai alumisel korrusel, trepikoja kõrval asunud klassiruum. Tookordne esimene september juhtus vihmane päev olema, aga Vallit see ei heidutanud, sest talle vihmased ilmad meeldivad. Naise mäletamist mööda käis ta siis koolis õhtuses vahetuses. Lapsi oli siis palju, koolihooned kõigi laste mahutamiseks aga liialt väikesed. Valli Kulu klassijuhatajaks sai Linda Pruuli. Õpilasena oli Valli tagasihoidlik, püüdlik ja hoolas ning teise ja kolmanda klassi lõpetas ta kiituskirjaga. “Öeldakse küll, et eestlased on laulurahvas. Aga muusikaannet mulle antud ei ole ja esimeses klassis oli muusikaõpetuse hindeks kolm, mistõttu ma esimese kooliaasta lõpus kiituskirja ei saanud,” jutustas ta.
Muidu viisaka ja korraliku tüdrukuna läks ta teisega kõike kaasa tehes ka pisut ülemeelikuks. Vallile meenus, kuidas ta kord üleliigse jooksmise pärast õpetajatetoa ukse juurde seisma pandi. Siis oli see tema jaoks kerge šokk ja pisarad olid kerged tulema, kuid mingit hingelist traumat sellest ei tekkinud.
Naise sõnul ei ole tal suhted n-ö kaunite kunstidega kunagi kuigi soojad olnud ja seetõttu pole temast saanud ka rahvatantsurühma liiget. Tollaste terviseprobleemide tõttu ei tegelenud Valli eriti spordiga ja oli pikemat aega kehalise kasvatuse tundidest vabastatud. Koolivälisel ajal kulus tal kui püüdlikul õpilasel suur osa ajast õppimisele.
Vallile on meelde jäänud Lille tänava koolihoones teise korrusel asuva saali seinte külge paigaldatud kitsad söögilauad, mille ääres lapsed püsti seistes lõunatoitu sõid. “Ega ma hea sööja olnud, ükskord ei suutnud ma kurgisuppi ära süüa. Eks minu jaoks vastumeelne supi söömine ja pisarad ikka mõnele õpetajale silma jäid ja mul lubati supp söömata jätta. Selles saalis korraldati ka kehalise kasvatuse tunde. Ei juhtunud meiega sellest midagi hullu, kõik olime rõõmsad ja rahul,” jutustas Valli Kulu.
Kuidas Vallist Valeri sai
Neljandasse klassi jõudnud laste koolitee jätkus Veski tänava koolihoones, kus praegu õpivad kuuenda kuni kaheteistkümnenda klassi õpilased. Vallile tähendas see kohanemisraskusi, sest seni koos olnud klassid löödi segi ja mitmed tema sõbrad sattusid paralleelklassidesse. Tema klassi tuli ka niisuguseid õpilasi, kelle jaoks õppimine just lemmiktegevus ei olnud. Aga Valli on alati püüdlik õpilane olnud ja tänu tõsisele õppimisele ka koolis hästi toime tulnud.
Õppeainetest eelistas eesti keelt ja kirjandust ning ka talle sobisidki natuke rohkem humanitaarained. “Ma pole üheski aines olnud nii silmapaistev, et oleksin saanud enda puhul mingi õppeaine eriliselt esile tuua. Eks füüsika oli minu jaoks raske, aga keemia seevastu meeldis oluliselt rohkem. Kuid selleks et nendest õppeainetest aru saada ja neid osata, pidin mina tõsiselt õppima ning lennult ma küll midagi kinni ei püüdnud.”
Vallile on meelde jäänud üks humoorikas seik tollaselt paremate õpilaste tunnustamisürituselt, kus klasside kaupa tublimate õppurite nimed ette loeti. Miskipärast ütles nimesid ette lugenud inimene Valli nime asemel Valeri. Peale seda kutsuti teda veel hulk aega Valeriks. “Ma olin ka oktoobrilaps ja pioneer. Mäletan kuigipalju toonaseid pioneerikoondusi. Lapsed mäletavad nendest enamasti ikka just tegevusi ja meeldivalt koos veedetud aega. Ideoloogiast räägiti seal vaid nii palju, kui vaja oli ja vaevalt sellest lastele midagi meelde jäi. Vahvad mälestused on ka sügisestest põllutöödest, kus tollal õpilaste abi kasutati. Ega siis vist sellist tööd eriti teha ei tahtnud, aga tagantjärele meenutades oli see väga tore aeg. Niisuguseid töid sai siis ka suvisel koolivaheajal tehtud. Mäletan nii kõplamas kui kartulipõldudel käimist. Vahel käisin ka ETKVL-i aiandis marju korjamas, ehkki ka see töö just kõige meelepärasem ei olnud.”
Õnnestus autoõpetust õppima hakata
Valli Kulu sõnul ei tulnud tal pärast kaheksanda klassi lõpetamist mõttessegi kutsekooli õppima asuda. Õpetajaks saamise soov oli tal läbi oma lapsepõlve olnud ja ta mäletab, et eelkooliealisena mängisid nad kodus koos õega sageli kooli. Nukud ja mänguloomad olid siis nende õpilasteks, kellele nad vihikuid tegid ja hindeidki panid. Kaugemasse südamesoppi peidetud mõttega õpetajaks saada, jätkas ta pärast kaheksandat klassi õpinguid keskkoolis.
Keskkoolis oli Vallil õnne olla nende nelja oma klassi tüdruku hulgas, kellel avanes võimalus hakata autoõpetust õppima. Autoõpetajaks oli Enn Kesa. Teooria osa oli Valli jaoks päris keeruline. Õppesõitu tuli siis teha veoautoga GAZ-51. Aga ka autoõpetusega sai ta tänu tõsisele õppimisele hakkama. Tavapäraselt on naistel enamasti sõidumasina juhtimisõigus aga Valli sai koolist kaasa veoauto juhtimise õiguse, ent mitte sõiduauto juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Autot neil peres tollal ei olnud, ehkki Tallinnas elanud sugulaste autoga oli ta seal natuke harjutada saanud. Valli sõnul tulnuks sellega eraldi tegeleda, et sõiduauto load saada.
Ka reaalainete õppimisega sai ta keskkoolis päris kenasti hakkama. Tal olid keskkoolis isegi veidi paremad hinded kui põhikooli ajal. Väike tagasiminek hinnetes oli olnud hoopis kuuendas-seitsmendas klassis. Ka keskkooli lõpueksamid läksid hästi.
Põltsamaalt pärit noored abiellusid üliõpilastena
Valli kindel soov oli õpetajaks saada ja nii jätkusid peale keskkooli lõpetamist õpingud Tallinna pedagoogilises instituudis. Sellest koolist sai ta algklassi õpetaja ja kasvatustöö metoodiku kvalifikatsiooni.
“Üliõpilaselu oli tore aeg. Elasime algul viiekesi toas, hiljem neljakesi. Pedakooli päevil leidsin endale mitu head sõbrannat. Alguses olid päevad väga pikad, eelkõige esimesel kursusel. Lisaks tuli meil teha mitmeid erinevaid õppevahendeid.
Oma valikuga olin ma siis juba täiesti rahul ning kui miski minu jaoks keeruliseks osutus, siis oli see Tallinna eluga harjumine. Ülikooli päevil suhtlesin edasi oma endise klassivenna Toomasega, kes õppis sellel ajal Tallinna polütehnilises instituudis. Vahepeal oli ta armees. Ülikoolis õppimise ajal sõlmisime oma abielu ja kuu aega pärast peda kooli lõpetamist sündis meie esimene poeg Erik.
Mul oli juba enne Tallinnasse õppima asumist kokkulepe, et tulen Põltsamaale tööle. Tallinnast tagasi tulles elasin mõnda aega oma vanemate juures, sest Toomas jätkas veel õpinguid. Hiljem elasime abikaasa kodus. Kui mehe vanemad siis veel ehitamisel olnud maja valmis said ja sinna ümber kolisid, jäi nende korter meile. Ma olin enne tööle minekut päris pikka aega kodus, sest pärast vanema poja kahe ja poole aastaseks saamist sündis meie noorem poeg Oliver ning olin temaga kodus kuni poisi lasteaiaealiseks saamiseni.”
Alles aastal 1993. asus Valli Kulu lõpuks kooli tööle. “Sain kohe ka klassijuhatajaks. Oma esimese lennu 1. septembri aktus toimus samas vanas Lille tänava koolihoone saalis, kus ka ise olin õppinud. Õpetasin lastele eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust, kunsti- ja tööõpetust, kümne aasta vältel ka kehalist kasvatust. Alguses harjutasin ise kodus eelnevalt neid harjutusi, mida kehalise kasvatuse tunnis lastele ette näitasin. Kõige raskem on alguses tunde anda esimese klassi õpilastele, sest nad kõik tahaksid sinust korraga “tükikest” endale saada. Õpetajale jääb iga tema lend millegi poolest meelde. Esimese lennuga sain koos olla neli aastat, oma eelmise lennuga viis aastat. Mõne vahepealse lennuga isegi kuus aastat. Eks aja jooksul on ka õpilased muutunud, aga lapsed on nagu lapsed ikka,” rääkis Valli Kulu õpetajatööst.
Sisustavad koos kolleegiga laste vaba aega
Klassijuhatajana pakub Valli Kulu lastele meeldivat võimalust õppetöö väliseks tegevuseks. Tal on koolis heaks kolleegiks paralleelklassi õpetaja Kaja Raimets, kellega nad koostööd teevad. Koos kahe klassi õpilastega on käidud nii teaduskeskuses AHHAA, külastatud teatrietendusi, uudistatud Põlva talurahvamuuseumi. Ettevõtmiste puhul on seatud eesmärgiks, et need oleksid õpetlikud ja harivad.
“Õpetajatöö ja sellele lisanduvad klassijuhataja tegemised muudavad mu tööpäevad vahel nii pingeliseks, et siis ei tahagi peale koolipäeva enam midagi ette võtta. Suvisel koolivaheajal meeldib mulle väga lugeda. Ilmselt sellepärast, et siis on tööga kaasnevat vaimset pinget vähem. Mulle meeldib ka sudokusid lahendada. Mõnikord külastan koos sõpradega teatrietendusi ning käin kinos mõnd head filmi vaatamas. Teatrietendusi käime enamasti Viljandis ja Tartus vaatamas. Tallinnasse jõuame harva, sest sinna on päris pikk maa sõita, eriti veel tööpäeva õhtul.
Ka reisimine mulle meeldib, ehkki paaril viimasel aastal ei ole ma kusagil kaugemal käinud. Horvaatia jäi mulle kuidagi eriliselt meelde, võib-olla ka sellepärast, et meil vedas ilmadega. Väga tore oli ka reis Saksamaale ja sealhulgas Baieri liidumaale. Samuti olen osalenud vahvatel reisidel Hollandisse, Taani ja mujalegi Euroopa riikidesse. Eriline käsitöötegija ma ei ole. Kuid ülikoolis õppimise päevil meeldis mulle väga heegeldada. Selliste asjadega juhtub tihti nii, et kui oled heegeldamise või ka raamatu lugemise kord ette võtnud, ei saa enne pidama, kui heegeldatav ese valmis saab või kui raamat läbi on loetud. Siis on oht, et muud tähtsad toimingud võivad tahaplaanile jääda. Ehk saab selliste asjadega tõsisemalt tegelema hakata siis, kui pensionile olen jäänud,” jutustas Valli Kulu.
Tahab elada ja töötada Põltsamaal
Et Tallinn kui suur linn Valli üliõpilaspäevil ära oleks võlunud, ei juhtunud. Naise sõnul olid asjad selliselt paigas, et Põltsamaale tagasitulek oli tema elu loomulik kulg.
“Põltsamaa on elamiseks igati sobiv ja armas linn, kus kõik asub käe-jala juures. Kui tekib kasvõi soov Tartusse sõita, siis pole see ju väga kauge maa. Põltsamaa on rahulik väikelinn, kus on hea lapsi kasvatada. Minu oma lapsed on samuti Põltsamaal koolis käinud. Nüüd on nad muidugi juba oma elu peal. Vanem poeg Erik elab alates käesolevast aastast Šotimaal Glasgow’s ning tegeleb seal satelliitide ehituse ja arendamisega. Noorem poeg Oliver elab Tartus ja töötab kullerifirmas.
“Olen väga tänulik neile, kes esitasid minu kandidatuuri aasta õpetaja tiitli saamiseks. Arvan, et minu ülesseadmise taga seisavad väga head kolleegid, õppealajuhataja, lapsevanemad ja ka lastel on kindlasti oma osa. Otse loomulikult on väga tore sellise tunnustuse osaliseks saada. Tunnustamine annab jõudu ja soovi oma igapäevatööd veelgi paremini edasi teha, ehkki harva tekib ka niisuguseid momente, kus tunnen et enam ei jõua. Aga need mõtted lähevad kiiresti üle. Kui millegagi rahul ei oleks, tuleks ikka mul endal oma elu muuta, sest keegi teine seda teha ei saa. Aga praegu olen ma oma eluga rahul ja kavatsen jätkata õpetajatööd mulle armsaks saanud Põltsamaal, sest siin on minu juured.”
Valli Kulu elukäik
* Nägi ilmavalgust Põltsamaal 1965. Aastal
* Koolitee algas 1973. aastal vanas Lille tänava koolihoones
* 1984 jätkas õpinguid Tallinna pedagoogilises instituudis
* Abiellus Toomas Kuluga, sündisid pojad Erik ja Oliver
* Põltsamaa kooli asus tööle 1993. aastal ja töötab seal tänaseni.
Vastutulelik ja abivalmis kolleeg
Põltsamaa ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Riina Valdmets peab valli Kulu väga vastutulelikuks ja abivalmis kolleegiks. “On väga kolleege toetav ja julgustav. Avatud uuele. Kursustel omandatud praktilisi võtteid jagab kolleegidega. Valli on alati meeskonnas, kui koolis korraldatakse üritusi, võetakse vastu külalisi, viiakse läbi projekte. Teise kooliastme matemaatikanädala ja -olümpiaadide üks korraldajatest. Moto töös paralleelklassi klassiõpetajaga: Teeme kõike koos! – ka juhime ainesektsiooni koos. 2016.aastal pälvis pikaajalise koolile pühendunud töö eest Põltsamaa linna aukirja.”
TOOMAS REINPÕLD
