Haldusreformil on kogu aeg teatud erakondlik taust olnud, eks osa poliitikuid on selle teema enda jaoks lihtsalt paremini läbi töötanud, au neile, samas katse-eksituse tasemel käib uute ideede pakkumine edasi, võib-olla ka enampakkumine.
Haldusasju lahendati vanal hallil ajal sõdade abil ja need olid üsna tõhusad. Meil on ju praegu toimiv valdade ja maakondade süsteem olemas. Toimivat asja pole mõtet lõhkuda, et sellest mittetoimiv teha lihtsalt tegemise pärast.
Kõhkleja ei taha midagi teha
Kui Pajusi vald moodustati, koostasime arengukava, seadsime suuremad sihid ja kaalusime pikema perspektiivi peale oma võimalusi. Siis asusime arengukava täitma. Ega see tulemus nii kehva olnudki, hiljuti vaatasime oma eelistused uuesti üle ja see, mis me olime lühemas perspektiivis tahtnud, oli ka täidetud. Samas on kogu asja taust on meie jaoks olnud eksistentsi küsimus, meile väljastpoolt seatud – on meid vaja või pole. Niisugune olukord on tegelikult viinud selleni, et kogu aeg on kõhkluse moment. Eelmise haldusmuutmise kava tulemus oli, et kui varem hakkasime piirkondades päris head koostööd tegema, siis pärast haldusreformi kirvest pea kohal kapseldus igaüks endasse. Igaüks püüdis tõestada, et tema pole see, kellele peab midagi väevõimuga tegema. See mõjub veel tänini. Eelmise nn haldusreformi ajal räägiti, et valla optimaalseks suuruseks on umbes 5000 elanikku. Meie kui ca 2000 elanikuga omavalitsus võime päris kindlasti öelda, et 5000 ja 2000 elanikuga kohalikul omavalitsusel on sarnased probleemid. Ei ole nii, et lihtsalt teatud kriteeriumide juures muutuks kohalik omavalitsus paremaks, täpsemaks jne.
Probleemid jäävad samaks
Muidugi, kui lepime kokku kriteeriumides ja tulemustes, siis võtame halduskorralduse ette ja muudame ara. Kas Eestis on efektiivne pidada 240 või 100 omavalitsust? Põhimõtteliselt on võimalik korraldada tööd nii või naa, kuid halduskorralduse muutmisel peaks olema kindel eesmärk, mida sellega saavutada tahetakse ja mis muutub paremaks konkreetselt. Seni pole tulnud ühtegi selget tulemust. Meil on ühinemisi olnud, aga kas probleemid on samaks jäänud või muutunud, me ei tea.
Probleemiks number üks on rahastamine. Liites või lahutades jääb piirkonna kogukäive ikkagi samaks, see ju ei muutu. Ega valdade liitmine ettevõtteid-inimesi juurde too. Omavalitsuste rahastamise skeem on läbi aastate olnud üks nn hekipügamise skeem, millega saab valdu ühtlustada. Ühtlustamise tulemusena saab näiteks Pajusi vald Jõgevamaal kõige vähem riigi käest toetusfondiraha.
Omavalitsuste krooniline alarahastamine on põhiline häda, millega omavalitsused maadlevad ja probleemid jäävad. Ülesandeid on kohalikel omavalitsustel üsna palju ja seinast seina. Kõiki ülesandeid korraga täita ei jõua, sest pole raha. Mõni omavalitsus ehitab jupikese teed, mõni teeb kooli katuse korda, aga mõni ehitab sotsiaalmaja jne. Ja siis veel suurte ootuste lootustega europrojektid koos omaosalustega. Niiviisi jupikaupa saavadki praegu kohalikud omavalitsused oma ülesandeid täita alati millegi arvelt. Samas tõdevad tegusad volikogud igal aastal eelarvet tehes ? jälle äraelamis-eelarve, olgugi et omalaekumised paranevad ja piirkondlik elu edeneb. Kui aga pidevalt muutuste hirmus elada, siis muutuvad taolised tegevused veel kaootilisemaks. Hirmust on mõni end lõhki laenanud.
Joonlauaga ei saa piire tõmmata
Kogu aeg on räägitud kohalikust omavalitsusest kui projektist, omahinnast jne. Aga äris on alati riskid. Mida suurem valearvestus, seda hullemad tagajärjed. Efektist võib hoopis teatud hädasid kaela saada. Tasa ja targu tehtud investeering võib olla kasutoovam ja täpsem. Riskid on hajutatud. Eesti on väike riik ja haldusel on ka oma hind. Eestil tuleb teatud haldusasjad kinni maksta. Muidugi oleks odavam olla kellegi suurema riigi teenistuses, kus ei peaks olema nii suurt riigiaparaati, kus saaks seadused mujalt, omavalitsus oleks riigi suurune jne. Nii tuleks muidugi odavam välja. Kas meie riikluse eesmärgiks ongi ainult võimalikult vaesemalt toime tulla?
Omavalitsusel on oma koht ja ülesanded. Nendeta pole võimalik riigil eksisteerida. 1918. aastal, Eesti Vabariigi sünni ajal, ja ka üheksakümnendate aastate alguses omariikluse taassünni ajal olid just omavalitsused omariikluse toeks ja baasiks. 15 omavalitsusega Eesti riiki poleks tehtud.
Veelahe käib ka omavalitsuste ja riigi vahelt ehk kas tsentraliseerida rohkem või anda kohalikele omavalitsustele teatud asjad üle. Praegu on omavalitsustel piisavalt kogemusi ja neid tasub usaldada. Omavalitsused on olnud regionaalpoliitika garantii. Need, kes suutnud paremini toime tulla, on ka paremini piirkonda arendanud.
Ma ei välista, et teatud asjades tuleb ülesandeid tsentraliseerida. On valdkondi, mida iga väike vald ei suuda ise katta, piisab, kui maakonnas on üks-kaks vastava ala spetsialisti, kes teenindavad kõiki omavalitsusi. Aga sellel on kindel piir ja hulk, millest üle minnes läheb asi käest ara. Eks me näe seda ka nn hiiliva haldusreformi näol. Kui Eestis tahetakse praegu piirduda nelja tugeva regiooniga, siis näiteks Järvamaa peab selle kunstliku haldusreformi tulemusel jääma pendeldama Jõhvist Pärnuni, mis näitab, et kusagil on päris suur loogikaviga tehtud. Loodan, et see parandatakse peatselt. Kui administratiivselt joonlauaga piir tõmmata, siis see ei pruugi tegeliku eluga sobida, vea tegemise võimalus on väga suur. Haldusasjadel peaks ikkagi olema loomulik areng.
Esmane on oma valla tunne, et vald on ennekõike volikogu ? tegusad inimesed, arengukava on kindel eesmärk tegutsemiseks tulenevalt vajadusest, eelarve on teostamise võimalus. Kui need kolm tingimust on täidetud ja selged nagu üks kord üks, siis võib olla omavalitsus ka väga suur. Kui me aga ei oska vahet teha riigi ja omavalitsuse vahel, kui me arvame, et ametnikud on valla sünonüüm, kui me arvame et ennekõike tuleb raha kusagile kokku koguda ja siis suurejooneliselt kulutada, siis ei tohiks meid haldusküsimuste ligi lasta.
Niisiis ? areng ise paneb halduskorralduse paika. Tormiliselt arenev majandus näitab uued tõmbekeskused, mõnigi väsinud vaimuga volikogu tunnistab, et naabrite toel on turvalisem. Võrdsed partnerid panevad ühisprojektides seljad vastamisi. Ja ärgem püüdkem võita loorbereid haldusreformi ennetähtaegse läbiviimisega, vaid ütleme, et meil on pikaajaline strateegia ja asi saab tehtud.
HELDUR LÄÄNE, Pajusi vallavanem
