Märtsi alguses toimunud riigikogu valimised riputasid kuldmedali Reformierakonna ja Kaja Kallase kaela, kuid täna poolteist kuud hiljem on selge, et valimiste võit jäi realiseerimata. Eesti valimissüsteem ei anna ühelegi erakonnale võimalust oma programmi ainuisikuliselt ellu viia, koostöö nõuab kompromisse ja suur võit tegi Reformierakonna liigselt enesekeskseks.
Küllap ununes võidujoovastuses reformierakondlastel, et valimistejärgsel hommikul liitlasi nii ei leia, kui üks on ülemus ja teised peavad tänulikud olema laua taha kutsumise eest. Loomulikult on Reformierakond minevikus olnud mitme valitsuskoalitsiooni moodustamise arhitektiks, omades vajalikke kogemusi keeruliste läbirääkimiste pidamiseks, kuid varem toetas neid teiste erakondade omavaheline koostöövõimetus.
Koalitsioon tuli moodustada
Meie jaoks oli liitlaste osas valikut tehes oluline ka usaldus, mis annab kindluse, et liit luuakse neljaks aastaks. Segased signaalid tulevaste partnerite osas ning oma poliitilise agenda peale surumine usaldust ei tekitanud, mistõttu oli raske ette kujutada nelja aasta pikkust perioodi ühises valitsuses. Võib öelda, et just jäik suhtumine oli üheks põhjuseks, miks Keskerakond otsustas pärast pikka arutelu loobuda Reformierakonna kutsest moodustada ühine valitsus. Muidugi ei saanud mööda vaadata ka sellest, et meil on tugevad erimeelsused reformikatega nii maksusüsteemi kui ka paljude teiste küsimuste osas, mis Eesti inimeste heaolu puudutavad.
Viimased 2,5 aastat valitsuses olles on meie üks prioriteete olnud vähendada inimeste sissetulekute ebavõrdsust, kuid Reformierakonnaga ühisesse liitu minnes oleksime läinud vastupidises suunas. Reformierakond soovis 500 eurot tulumaksuvaba miinimumi kõigile.
See andnuks kuus 100 lisaeurot 2100 eurot ja enam teenivatele inimestele. Väikest palka teenivatele inimestele aga mitte midagi. Ebavõrdsuse suurendamist me kuidagi toetada ei saa. Lisaks viiks see otsus riigieelarvest ligi 250 miljonit eurot, kuid meie hinnangul on mitmeid valdkondi, mis lisarahastust hädasti ootavad.
Seega asus Jüri Ratas otsima võimalikku ühisosa Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaaga. Läbirääkimised olid rasked. Ja raskemaks tegi suur surve väljastpoolt, et kuidas üldse tohib EKRE-ga valitsusse minekut mitte välistada? Demokraatia oluline osa on justnimelt ühisosa leidmine ja valitsus saab moodustatud ainult juhul, kui leppe taga on üheskoos valijatelt enamuse saanud jõud.
Enne valimisi ei välistanud Keskerakonna esimees erinevalt valimiste võitjast koostööd ühegi erakonnaga ja nende valijatega, vaid teatud põhimõtete ja väidetega. Ühiskonda lõhestaval retoorikal valitsuses kohta ei ole. Valitsusvastutust kandes tuleb seista kõigi Eesti inimeste, mitte ainult oma valijate eest.
EKRE valijatest ei tohi mööda vaadata
Kuigi positiivseid arenguid EKRE positsioonide osas on olnud märgata päev-päevalt järjest enam, peavad nad ilmselt kogu valitsuse kestmise aja ühiskonnale tõestama, et kannavad väärikalt valitsuskoalitsiooni liikme rolli. Üleöö vastastest poolehoidjaid ei saa, eriti olukorras, kui vastutegevust teevad Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna poliitikud, kes opositsioonist peavadki tegema kõik, et ühel päeval hoopis ise valitsusse saada.
Poliitikuna mõistan nende vastasseisu võimaliku kolmikliidu sünnile. Mõistan, et paljudel inimestel oleks EKRE-t valitsuses harjumatu näha, kuid olles ise olnud aastaid välistatud erakonna parlamendipoliitik, ei pea ma õigeks seda teha kellelegi teisele.
Nagu viitas oma hiljutises arvamusloos ka endine poliitik ja ühiskonnategelane Lagle Parek: „Vaatamata ajakirjanduses võitjaks kuulutatud erakonnale, kes sai ca +1 % valijate toetust juurde varasemaga võrreldes, kahekordistas EKRE oma toetusprotsendi ja peaaegu kolmekordistas mandaatide arvu. Kui me anname jätkuvalt signaali, et 100 000 inimese valik on kõlbmatu, kuulutame seeläbi kõlbmatuks need inimesed. Nii see nendele inimestele mõjub.”
Kinnitan veelkord, et keegi ei lähe demokraatlike väärtuste või inimeste põhiõiguste kallale. See on elanike hirmutamine, millega on kaasnenud väga kahetsusväärne inimeste sildistamine natsideks.
- aprillil toimunud riigikogu istungil oli võimalus Kaja Kallasel esitada oma positiivne programm peaministri kandidaadina. Tema peaministrikandidaadi ettekannet kuulates ei jäänud kõlama edasi viivad ideed ning siiras soov peaministriks saada. Pigem kinnitati riigikogu kõnepuldist opositsioonierakonnana jätkamist, kuid tugev opositsioonijõud on riigikogus kindlasti vajalik.
Seljataha jääb aeg, millest on olnud nii poliitikutel kui ka ühiskonnal palju õppida. Kindlasti andis see ka tänasele kolmikliidule valmisoleku ja arusaama, mis on need küsimused, millega neljal aastal tegeleda.
KADRI SIMSON, Riigikogu Keskfraktsiooni esimees
