Keegi meist ei suuda vist küll aru saada, miks peaks inimene, kes mitte kunagi oma autoga välismaal ei käi ja kes ka siin kodumail teeb vaid mõned sõidud aastas, ostma sama kalli liikluskindlustuse kui need vähesed, kes oma sõidukiga piiri taga käivad. Miks peavad 95 protsenti autojuhte kinni maksma vaid 5 protsendi autojuhtide maksu, kes peaksid välismaale sõiduks rohelist kaarti omama? Miks peaks maapiirkonna inimene, pensionär või puuetega inimene oma vähesest sissetulekust kinni maksma ärimeeste piiritagused kauba- või seiklusreisid?
Eurodirektiivid ei lubavat sekkuda
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees rahvaliitlane Mart Opmann, kes saali ees tuleturmas kiivalt uut seadust kaitses, tõi hinnatõusude põhjenduseks taas kord Euroopa Liidu direktiivid, mis ei nägevat ette liikluskindlustuse hinnapoliitikasse riigi sekkumist.
Esineja ei tahtnud kuidagi välja öelda, et väljend «ei näe ette» pole siiski seesama, mis «keelatud» ja mis pole keelatud, on ju lubatud. Ehk teisisõnu ? Euroopa Liidus pole kehtestatud mitte mingit korda, et iga inimene peab olema rohelise kaardi omanik. Euroopa nõudmine on vaid see, et need inimesed, kes sõidavad teiste riikide territooriumidel, peavad olema kindlustatud antud riigis kehtiva korra alusel, seega omama rohelist kaarti.
Et meie tahame seda kõigile kohustuslikus korras peale suruda, on vaid riigi põhjendamatu vastutulek liikluskindlustusfirmadele ehk siis äriettevõtetele. Kümned tuhanded inimesed hakkavad maksma kindlustusseltside kasuks.
Kohustuslik kindlustus ja vabad hinnad
Kummaline küll. Ühelt poolt riik loobub igasugusest hinnapoliitikast, seega toimiksid nagu kõik vabaturu põhimõtted, samal ajal on aga tegemist kohustusliku kindlustusega ehk kohustusliku maksega.
Riigi täielikku lahtiütlemist oma kodanike kaitsest näitab veel seegi, et avalik – õiguslik Liikluskindlustuse Fond likvideeritakse ja selle asemele luuakse eraõiguslik mittetulundusühing. Kui siiani tegutsenud avalik-õiguslikku nõukogusse kuulusid nii kindlustusseltside esindajad, poliitikud, valitsuse esindajad kui ka tarbijakaitse liidu esindaja, siis nüüd saab tegemist olema eraõigusliku sundühinguga. Kas siis see ongi uus «vali kord – poliitika»?
Maksusoodustus pensionäridele pole enam kohustuslik
Opmann avaldas veel lootust, et ega hinnatõus üle 9-10 protsendi tule ning et seadus lubab kindlustustel tariifidele läheneda ka individualiseeritult. Et tädi Maalile kauges maanurgas võib kindlustusfirma vastavalt tema riskiastmele ja vanusele teha kindlustuse odavamalt ja BMVga hampelmannile kallimalt, ning et üleüldse olevat Maalil võimalik valida kuue erineva seltsi vahel.
No kuulge, kus on maal see valik ja miks ei peaks need kuus omavahel kokku leppima ning kes on enne näinud, et kasumit taotlev ettevõte loobub võimalusest kliendilt rohkem raha sisse kasseerida ja halastab nõrgema peale?
Selline maksukergendus peaks olema seadusse sisse kirjutatud, nagu see praegu on, et kindlustusseltsid peavad tegema pensionäridele ja puuetega inimestele poole soodustust.
Uues seaduseeelnõus, millele enam parandusettepanekuid teha ei saa ja mille poolt on Rahvaliit, Res Publica ja Reformipartei, on selline riskigruppide maksukergendus ära kaotatud. Maha hääletati ka Keskerakonna ettepanek lubada finantsinspektsioonil määrata tariifi maksimaalne määr.
Arusaamatuks jäi ka see, miks tuleb likvideeritava fondi 20 miljonit krooni kiiremas korras üle anda kuuele kindlustusfirmale? Kas selleks, et nad saaksid end kindlustusäris edasi kindlustada? Samuti küsiti saalist, miks peab maksumaksja andma selle 20 miljonit just kindlustusäri riskide maandamiseks, aga mitte näiteks leivaärisse või tarkvara tootmisse? Mille poolest kindlustusäri parem on? Keskerakond ja Isamaaliit tahtsid seaduse teise lugemise katkestada, et sellega edasi töötada, ent valitsuskoalitsioon hääletas vastu, mis aga tähendab, et sellest seadusest meil pääsu pole. Taas üks seadus juures, mis tehtud kõige jõukamate toetamiseks.
MARIKA TUUS, Riigikogu liige, Keskerakond
