Riigikogu menetluses on muudatused välismaalaste seaduses, mille eesmärk on raskendada Eestis töötamise reeglite rikkumist ja kuritarvitamist. Plaanitavad muudatused aitavad lahendada nii maksudest kõrvalehiilimise kui ka illegaalsete välistöölistega seotud probleeme.
Enne kui keegi hakkab välistööjõudu puudutavat debatti summutama võõraviha väidetega, tuleb selgeks teha, millist probleemi lahendada üritatakse. Selge on see, et Eesti on väike, avatud majandusega riik ning ettevõtete tööjõuvajaduse rahuldamiseks tuleb siia igal aastal ajutiselt tuhandeid inimesi. Mõõdukas tööränne ei ole probleem senikaua, kuni see toimub vastavalt Eesti seadustele. Kui kokkulepitud võrdsetest konkurentsitingimustest hakatakse mööda hiilima, on vaja sellele lahendus leida.
Praeguseks on selge, et paljude tublide Eesti ettevõtjate seas on tööandjaid, kes hiilivad kõrvale maksude tasumisest. Selleks et Eesti riigi kehtestatud nõuetest kõrvale hiilida, kasutatakse enda Poolasse registreeritud renditööjõufirmasid. Samuti ei ole ebatavaline, et paberil makstakse ajutisele välistööjõule seaduses nõutud keskmist palka, kuid tegelikkuses teeb töötaja 40 tunni asemel tööd 60 tundi nädalas.
Sellise käitumise põhjus on pragmaatiline – ainult kasumile mõtlev ettevõtja saab seeläbi säästa maksude (ja olgem ausad, ka palganumbri) pealt suuri summasid. Selle tegelikuks hinnaks on aga ebavõrdne konkurentsiolukord meie tööjõuturul nii ettevõtjate kui töötajate vaatenurgast. Pahatahtlik reeglitest kõrvale hiilimine surub tööturult välja need töötajad ja tööandjad, kes järgivad kokkulepitud reegleid.
Jagamismajanduse vaheaudit
Üks valdkondadest, mida tasub seoses välistööjõuga silmas pidada, on nn jagamismajandus. Eestisse saabunud inimeste töövõimalusi ei tohiks ilmaasjata piirata, kuid töövõimalused ei tohiks tulla ausa konkurentsi arvelt. Jagamismajanduse tekkest Eestis on möödunud mitu aastat ning nüüd on õige aeg teha valdkonnale vaheaudit.
Oleme seisus, kus ühistranspordiseadus ehk rahvakeeles „Uberi seadus” pole tööle hakanud. Veidral kombel põhjustab just Eesti ettevõte Bolt enim probleeme, sest seadust täidetakse valikuliselt. Domineerib mõtteviis, et riik peab kohanduma ainult ühe ettevõtte järgi, sest vastasel juhul kaotaksid nad oma konkurentsieelise. Bolti keeldumine tunnistamast, et nad on taksoteenus, valmistab peavalu ülejäänud sektorile.
Peale selle, et Bolti „konkurentsieelis“ läheb praegusel hetkel riigile maksutulus kirja suure kaotusena, kägistab see järjekindlalt konventsionaalset taksondust. Seadus eristab selgelt traditsioonilist ja platvormipõhist taksovedu. Kui traditsioonilises taksonduses on ridamisi nõudeid (taksomeeter, printer, plafoon, hinnakiri ja kaubamärk), siis platvormipõhise taksoveo ainsaks nõudeks on, et takso tellimine ja hinna arvestamine peab toimuma infoühiskonna teenuse vahendusel.
Ühisosa on see, et mõlemal juhul peab olemas olema taksoveoluba, teenindajakaart ja sõidukikaart. Kahjuks paljud Bolti ja Yandex.Taxi nime all taksoteenust pakkuvad juhid eiravad neid kohustusi. Samas on uskumatu, et Yandex.Taxil, kui sõitjateveo vahendajal, puudub siiani kohustuslik taksoveo tegevusluba.
Samuti on tekitanud segadust, et paljud selle teenuse pakkujad jätavad teenitud tulult maksud maksmata.
Selleks, et me suudaksime tagada selles sektoris ausa läbipaistva konkurentsi ja takistada maksudest kõrvalehoidmist, tuleb muuta piiranguid nii, et platvormipidajal tekiks kohustus esitada andmed jagamismajanduse platvormide kaudu teenivate füüsiliste isikute tulu kohta maksu- ja tolliametile (MTA). Praegu esitatakse MTAle andmeid vaid nende isikute kohta, kes on ise andnud nõusoleku platvormipidajale andmete esitamiseks.
Muudatusega ei peaks platvormipidaja enam küsima isikutelt nõusolekut, vaid saadab ise kõikide füüsiliste isikute kohta andmed, kes nende kaudu tulu teenisid. Eesti kontekstis oleks ettevõttele minimaalne kohustus edastada MTAle töötaja isikukood ja selle isiku aasta tulu, kes platvormi kaudu on raha teeninud. Esitamise tähtaeg oleks igal aastal hiljemalt 1. veebruar eelmise kalendriaasta kohta. Sellega ei kaasneks jagamismajandusteenuse platvormipidajale suurt koormust, sest tehniliselt oleks võimalik luua täisautomaatne deklareerimislahendus.
Rääkides keelenõudest
2016. aastal leevendas riigikogu osa teenindussektori keelenõudeid ja sõidujagamisteenust pakkuvatele ettevõtetele tehti keeleoskuse puhul erand. Praegu näeme, et see oli viga ning tõsiselt tuleb kaaluda keeleinspektsiooni ettepanekut taastada nõue, et tööandja, kes vastutab oma palgal olevate teenindajate eesti keele oskuse eest, vastutab ka selle eest, et renditöötajad oskaksid eesti keelt.
Selle muudatusega lahendaksime olukorra, kus osale teenindussektorist on kehtestatud keelenõuded ja osale mitte. Igal Eesti kodanikul on õigus saada eestikeelset teenust ja teenindust olenemata sellest, kas teda teenindab firma enda töötaja, renditöötaja või Bolti juht.
Ma ei väsi kordamast, et peamine eesmärk seoses välistööliste ja jagamismajandusteenusega peab olema võrdne konkurents. Ühesugused ja läbipaistvad konkurentsitingimused tulevad kasuks kõigile ettevõtetele. Tänapäeval ei ole mõistlik jätkata mudeliga, kus mõnele Eestis tegutsevale ettevõttele on maksude tasumine vabatahtlik. Sama oluline on tagada, et kõigil soovijatel oleks võimalik saada Eesti Vabariigis eestikeelset teenindust. See ei nõua tohutut bürokraatiaveskit, vaid vastutustundlikke ettevõtjaid, kes aitavad säilitada eesti keelt meie avalikus ruumis.
Aivar Kokk,
riigikogu rahanduskomisjoni esimees (Isamaa)
