Alates 1. maist 2011 kaovad Eestis seni Euroopa Liidu kodanikele maa ostmisel kehtinud piirangud, mõne kuu pärast saavad Eestis vabalt maad osta ka OECD liikmesriikide kodanikud ja firmad. Edaspidi peavad maavanemalt põllu- ja metsamaa ostuks luba taotlema üksnes kolmandate riikide kodanikud.
On ilmselge, et maaostu kitsendav piirang ei saanud olla igavene, sest see on vastuolus Euroopa Liidus kehtiva kapitali vaba liikumise põhimõttega. Tähtajaline piirang kehtestati EL-ga ühinemisel seitsmeks aastaks ehk kuni 2011. aasta aprilli lõpuni ja mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis, Leedus, Ungaris, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias.
Eriti aktiivne oli piirangute eest võitlemisel Poola, kes taotles liitumisläbirääkimistel üleminekuperioodiks isegi kuni 18 aastat (saadi 12 aastat). Balti riigid alguses piiranguid ei taotlenud, viidates juba mainitud kapitali vaba liikumise põhimõttele. Määravaks sai Leedu põhiseaduse muutmise takerdumine. Nimelt oli põhiseaduse muutmine eeltingimuseks välismaalastele maa müümise võimaluste loomiseks. 2002. aasta alguses tõid leedukad liitumisläbirääkimiste lauale taotluse üleminekuperioodiks ning sellega ühinesid ka Läti ja Eesti. Eesti selles küsimuses liitumisläbirääkimiste ajal kahjuks mingit initsiatiivi üles ei näidanud.
Välismaalane võis Eestis osta alla 10 ha suurusi maatükke piiranguteta, üle 10 ha maatükkide puhul oli see võimalik, kui oldi abielus Eesti kodanikuga, samuti sai rendil olnud maad osta isik, kes oli riigis elanud ja põllumajandusega tegelenud vähemalt kolm aastat. Nimetatud riikidest ei võinud vaid Ungaris äriühingud olla põllumajandusmaa omanikud, teistes riikides, sh Eestis sellist kitsendust polnud. Seega, kui välismaalane üksikisikuna ei saanud põllumaad osta, võis ta seda teha tehingu äriühingu kaudu ehk tegelikult piirangud pole päriselt kehtinudki.
Emotsionaalselt on raske leppida olukorraga, et meie oma Eestimaad müüakse välismaalastele. Maa on ju muutumatu suurus ja müügipiirangute kaotamise pärast tuntaksegi hirmu. Tahes-tahtmata tuleb silme ette pilt, kus maa enamasti välismaalastele kuulub.
Seda, kas nii ka juhtub, on hetkel raske ennustada, kuid ohumärgid on siiski olemas. Seda eelkõige põhjusel, et Eestis (ka teistes eelpool mainitud liikmesriikides) on maa hind võrreldes näiteks EL-15-ga (nn „vanad” EL liikmesriigid), aga ka võrreldes mitmete OECD riikidega madalam, mis võib meelitada siia ka spekulante. Nii surutakse meie põllu- ja metsamaa hind üles ning meie oma inimesed ei suuda maad osta. Siinsete inimeste kahjuks räägib ka nende madalam ostujõud. Miinuseks on ka nende riikide põllumajandussektori madalam konkurentsivõime võrreldes vanade liikmesriikidega. Viidates neile ja veel teistele põhjustele (nt omandiõiguse tagastamisprotsess ja põllumajandusreform pole lõpetatud), taotlesid mitmed riigid üleminekuperioodi pikendamist kolme aasta võrra.
Pikendust taotlenud ja seda ka saanud riikide seas on Läti ja Leedu, kusjuures mõlemad viitavad põhjenduses juba eelpool mainitud mõjuritele. Kuid märgitakse ka majanduskriisi negatiivset mõju, mis tõi endaga kaasa põllumajandustoodete hinna järsu languse ning halvendas põllumajandustootjate niigi ebasoodsat positsiooni.
Kas Eesti oleks pidanud samuti üleminekuperioodi pikendamist taotlema? Kindlasti kaitsnuks seesugune teguviis igati meie kodanike huve. Poola eeskujul näeme, et aktiivne lobitöö kandis vilja ning piirangute kaotamist sai edukalt edasi lükata. Paariaastane lisaaeg andnuks eestlastele võimaluse kohaneda eurotsooniga ning riigile tervikuna taastuda majanduskriisist.
i
ESTER TUIKSOO, Riigikogu liige, Keskerakond
