Valimistulemusi võiks näidata reaalajas

Jälgisin seekordseid europarlamendi valimisi ja mõtlesin, et harukordselt igav ettevõtmine. Käes oli valimispäev, valimisjaoskonnad suleti. Seadsin sammud valimispeole, mis algas kell 20.00, kuid oodata tuli veel pikalt. Valimistulemusi ei tule enne südaööd. Pikk ja ängistav ootamine.


Euroopa Parlamendi valimised eristuvad selle poolest, et valimistulemusi reaalajas ei avaldata. Kui riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimispäeval ilmuvad tulemusel vähehaaval ekraanile, siis eurovalimiste puhul tuleb oodata. Üleliiduline korraldus.

Viskan valimispeol pilgu ekraanile. Mehed vaatavad jäähokit. Soome ja Kanada peavad tulist lahingut. Teisel ekraanil on spordiuudised. Tähelepanu on muudel asjadel.

Inimesed mulisevad, räägivad juttu. Peomeeleolu ei ole. „Kes hokis juhib?“ küsib üks seltsimees. Jään vastuse võlgu. Nii jätkub see veel mõne tunni.

Peale kella kümmet algab ERR valimisõhtu programm. Räägitakse poliitikutega, näidatakse valimispidusid. Aga põnevust ei ole. Intervjuud, hinnangud, kiidetakse omasid, kritiseeritakse oponente. Vana kulunud tekst, mida möödunud nädalatel oli niigi meedia kurguauguni täis. Otsestuudios laiutavad tühjad lauad. Valimispidudel mornid näod.

Eurovalimised ei ole minu lemmikud. Pigem eelistan kohalikke. Tulemused hakkavad hetk peale jaoskondade sulgumist reaalajas ekraanil paistma. Kõigepealt väiksemad jaoskonnad, mis mõjutavad üldpilti vähem, seejärel suuremad ja mõjukamad. Lõpuks võib tunduda, et pilt on üsna selge ja võitja teada, kuid tegelikult on kõik muutumises. Hääli tuleb peale, mandaatide vahekorrad muutuvad, küll ühe, küll teise poliitilise jõu kasuks.

Ei ole ebatavaline, et Tallinna ainuvõimu säilitamise või kaotamise küsimus alles viimastel minutitel selgineb. Mismoodi kujunevad jõujooned muudes omavalitsustes, kas Eesti kaart joonistub kollaseks, roheliseks või siniseks ning kellega asuda koalitsiooniläbirääkimistele, saab tihti lukku alles päris lõpus. Kuigi teekond selle teadmise juurde on olnud põnev. Nii võiks olla ka eurovalimistel.

Ühine koosviibimine ja valimispidudel tšillimine on tore. Eks ka telekast asjal pilku peal hoida võib olla huvitav. Isegi vahva. Aga seekordsete valimiste puhul ikkagi erakordselt igav. Isegi Eesti inimestele ei pakkunud huvi.

Teekonna valimiskasti äärde võttis ette vaid vähemus. Valimisaktiivsus oli tagasihoidlik 37,6 protsenti. Madal nagu tavapäraselt europarlamendi valimistel ikka. 26,1 protsenti madalam kui möödunud riigikogu valimistel. Inimestele ei paku pinget.

Euroopa võiks meilt õppida. Regulatsioon, mis takistab reaalajas valimistulemusi avaldada, on aegunud ja veider.

Tegelikult on ka kohalike ja riigikogu valimiste puhul arenguruumi. Näiteks võiks tulemusi reaalajas avaldada juba eelvalimiste esimesest päevast. Mis on selles halba, kui esimese päeva lõpuks juhib üks, teise päeva lõpuks teine või hoopis keegi kolmas? Las rahvas vaatab ja jälgib. Tekib uus aktiivne konkurents. Ehk on see mootoriks, mis ajab inimesed kodust välja. Toob valijad hääletuskastide juurde ning kergitab valimisaktiivsuse Eestis lakke. Laes ei ole see õigupoolest veel kunagi käinud, vaid tiksunud stabiilselt samal keskpärasel tasemel. Vaja oleks rohkem ambitsioonikust.

Risto Kask, vaatleja

blog comments powered by Disqus