AD 2019 paistab Eesti elu kodaniku seisukohalt kuidagi väga närviline. Eesti valis endale uue parlamendi ja selle valimise tulemusena asus ametisse uus valitsus ja mai lõpus said valitud meie saadikud ka Euroopa parlamenti.
Kui kodanikud tahaks elada oma elu ja teha tööd normaalsel viisil edasi, siis on ühiskonnas kaks kategooriat inimesi, kes ei suuda kuidagi rahuneda ja tekkinud olukorraga leppida ning jätkavad omamoodi partisanisõda. Esiteks opositsiooni jäänud kaks erakonda ning nende liidrid ja teiseks neid toetav ajakirjandus. Ega muidu poleks midagi, kui selleks ei kasutataks avaliku meedia võimalusi, mis sunnib seda võitlust pidevalt kuulama-vaatama meediatarbijat, kellelt muidugi ei küsita, mida ühiskond tegelikult tahaks.
Samas manipuleerivad ajakirjanikud selles meediasõjas pidevalt mingite sotsioloogiliste küsitluste tulemustega, andmata korrakski avalikkusel vastata ka küsimusele, kas avalikkus ikkagi soovib pidevalt saada informatsiooni teemadel, mis neid aastaringselt valimiste vahelisel perioodil kindlasti sellisel kujul ei huvita. Seda enam kuritahtlik on taolise ehk vaid professionaalse poliitika strateegidele mõeldud infoga täita kogu avalik meediaruum.
Islandi hea näide
Kes on reisinud Islandil, on näinud islandlaste parlamendi välja, kuhu kohalikud mehed kogunesid kord aastas ilusal suvel ja otsustasid aastaks vajalikud otsused. Seejärel mindi oma asju ajama, elama igapäevast elu ja töötama. Jättes võimu volituse nende poolt valitutele, kellelt küsiti vastust aasta pärast, kui just midagi väga erakordselt vahepeal ei juhtunud.
Hiljem said islandlased aru, et ratsionaalsem on koosolekutele saata siiski vaid esindajaid ja nemad arvutasid välja, et kümme peremeest saatsid enda eest ühe saadiku, varustades oma saadiku ka vajaliku varustusega ja toiduga sellel islandlaste ajaloolisel parlamendil osalemiseks. Täna islandlased peavad oma parlamendi istungeid küll suhteliselt tagasihoidlikus pealinna majas, aga see muistse parlamendi väli on neil tänaseni töökorras, kui peaks kunagi veel vaja minna nii olulist otsustada, et oleks vaja koguneda suuremas koosseisus, kui täna valitav parlament.
Kindlasti leidub nüüd lugejaid, kes ütlevad – et meie parlamendi valimised on tegelikult ju samasugused. Jah, seda ma tahangi öelda. Seetõttu just viimaste parlamendivalimiste tulemuste realiseerimisega mitte rahule jäänud erakonnad on loomas valet praktikat, mis kahjustab juba praegu meie elu, aga veelgi hullem on see eeskuju tulevikku vaadates.
Rumalad kombed võetakse kiirelt üle ja see võib saada uueks normaalsuseks. Meie oleme olnud uhked, et oleme tahtnud liikuda oma poliitiliselt ja näiteks töövaidluste mõttes „igavate” Põhjamaade sekka, kus erinevate hoiakute osas vaieldakse mitte tänaval, vaid läbirääkimiste laua taga, vahel hädavajadusel korral kaasates ka juriste, kes aitavad siduvalt lepinguid sõlmida. Ka Euroopas on teistsuguse (poliitilise-) kultuuriga maid ja rahvad, kus igasugune vaidlus algab streikide, tänavakakluste, autode põletamisega ja kaupluste vitriinide lõhkumisega. Alles peale sellist sissejuhatust asutakse läbirääkimiste laua taha. Me pole sellist kultuuri soovinud ja 2007. aastal tekkinud tänavarahutused Tallinnas olid šokiks kogu meie riigi elanikkonnale.
Aruandmine iseenda ees
Saatuse irooniana on just selle perioodi peaminister tagasi tulnud korraks kodutanumale, et nüüd uuesti lahkuda Euroopa parlamenti, kes kunagise tulihingelise vasakpoolsena on välja kiskunud ka oma mõttekaaslaste vanad loosungid, milles tema elu mõtteks pidigi saama praeguse legitiimse Eesti Vabariigi valitsuse võimult kõrvaldamine. Opositsioonil on õigus olla kriitiline võimul oleva koalitsiooni tegemiste suhtes, aga seda opositsiooni ülesannet ei tuleks tõlgendada kommunistide või bolševike moodi.
Meie riigikogusse valitud saadikud on allkirjastanud (kahjuks kõik saadikud parlamendis ei pea seda vannet ise ette lugema) ametivande, millega on nad võtnud endale ülesande, Eesti elu edasi viia. Kui need saadikud igal õhtul enne magama minemist võtaksid oma tegemised sel päeval kokku ja ütleks endale – aga mida ma tegin täna Eesti heaks?
Opositsiooni jäänud erakondade meedias tellitud avalikkuse ajupesu, mis hommikust-õhtuni püüab avalikkusele selgitada, nagu oleks valijad valimispäeval oma hääle andnud vaid opositsiooni kandidaatidele. Kuid Eesti on demokraatlik parlamentaarne riik, kus kehtib Põhiseadus ja poliitilist elu reguleerivad seadused, mille kvaliteedi üle pole me seni just eriti kurtnud. Muuseas ka tänane opositsioon on just samade reeglite järgi saanud korduvalt võimule ja seda võimu teostanud, kurtmata kordagi, et need reeglid neile siis ei sobinud.
Valimistel kogutud häälte alusel ja selle alusel parlamendikohtade järgi, saavad poliitikud moodustada meie valitsuse. Seadus pole ette kirjutanud vaid ühte reeglit ja see kuulubki poliitilise kultuuri alustesse, et meie poliitikud peavad olema avatud koostööks konkurentidega, sest meie valija pole seni andnud ühelegi erakonnale sellist eelist, et ta saaks üksi ilma partneriteta moodustada valitsust.
Seda pidid teadma ka tänased opositsiooni erakonnad, sest just nemad on kasutanud varem võtet, kus valimistel kõige enam hääli ja kohti parlamendis saanud erakonna liidril võeti võimalus proovida esimesena moodustada valitsust. Seetõttu pole mõtet praegu mängida solvunut, vaid mõelda enda tegevuste peale ja parem teha järeldused, et parlamenti saanud erakondade omavaheline koostöö ja dialoog peaks olema palju sõbralikum. Siis ei teki ka võitjatel kiusatust, kaotajatele tasuda valimiste ajal tehtud ebaõigluste eest või veelgi hullem, kui püütakse kätte maksta mingite ajalooliste ebakõlade eest.
Halba ei tasu kuulutada
Poliitika on dialoog ühiskonnas, ühiskonnaga ja erakondade vahel. Seetõttu kui dialoog on halvatud, siis ei tasu otsida süüdlasi vaid ühelt poolt, aga täna üks osa meediast koos opositsioonis olevate poliitikute juhtidega viib Eestit suunda, mida me võime kaugemas tulevikus kahetseda.
Kui mõned opositsiooni poliitikud täna paiskavad pidevalt meediasse manasid, mille alusel nad oleksid „õnnelikud”, kui Eestit tabaksid tõelised õnnetused ja majanduskollaps, siis tuleb arvestada, et töötud, kes eelmiste kriiside ajal lahkusid Soome tööd ja elamist otsima, hambad ristis kannatanud pensionärid, väikest palka saavad töötajad ja selle osaga ühiskonnast solidaarsed inimesed peavad siis üle võtma need samad poliitilise võitluse meetodid, mida täna kasutavad riigi poolt väga hästi finantseeritavad erakonnad.
Makstes ohtralt meediale ning sotsioloogiliste küsitluste läbiviijatele, aga huvitaval kombel läheb raamatupidamislikult see siiski erakondade reklaamirahade alla? Poliitika radikaliseerumine on sarnane kuival ajal kulu põletamisega keset küla, kus vaid oma „lõkke” jaoks tuld süüdates võidakse saada tulemuseks olukorra, kus küla põleb maha…
See lugu pole kirjutatud selleks, et oleks lootus, et tänane opositsioon kuidagi veidi enam mõtleks, sest nemad rõhuvad oma õigustele. Aga iga täiskasvanud inimene ja isegi lapski teab, et elus pole olemas sellist võimalust, kus meil oleksid vaid õigused (nagu osa poliitikuid arvab just neil olevat), vaid on ka kohustused ühiskonna ees ja seda mitte vaid nelja-viie aasta jooksul, vaid tegelikult vastutus ka igaviku ees.
Peeter Järvelaid, õigusajaloolane
