Päris oluline on aeg-ajalt mõtiskleda kodaniku õiguste ja kohustuste üle. Küpse ühiskonna üks tunnuseid on, et väärtused on paigas.
iii
Suures iseseisvustuhingus arvestati ilmselt seda, et vaimustus ja soov võtta vastutus jääb püsima. Paraku tulid “vanast süsteemist” kaasa nihilism ja vastutusest kõrvale hiilimine. Lugesin Rootsis ilmuvast Eesti Päevalehest Stockholmis hiljuti peetud sümpoosionist “Eetika, kultuur, kasvatus”. Küsiti, miks on eestlaste väärtused tasakaalust väljas. Eesti Teadusliku Seltsi esimees Rootsis Ants Anderson ütles: “Eetika halb seisund ongi võib-olla Eesti Vabariigi kõige tõsisem ja kõige hävitavam probleem. Meie ühiseks kohustuseks on leida mehhanisme või vähemalt arengusuundi, mis saavad käivitada eesti rahva eetilise ärkamise. Seda ei või edasi lükata.”
Professor Margit Sutropi hinnangul on eestlaste väärtused paigast ära. Püütakse rikkuse ja sõltumatuse poole, kuid ollakse sallimatud erinevuste suhtes, vähene on usk sellesse, et kõik on võrdsed ja väärivad võrdset kohtlemist. Eestlased ei usalda ka iseennast ja neil ei ole usku, et neil on õigus ja võimalus midagi teha oma elu heaks. Inimesed ei saa aru, miks üldse on poliitikat vaja. See on poliitika krahh — nii ei taha enam keegi poliitikasse minna, võttis Margit Sutrop arutatu kokku. Professor Tõive Kivikas rääkis eetikast poliitikas. Ta ütles: see, et Eestis oli osalus valimistel väike, on tõenduseks, et rahvas ei usalda oma poliitikuid, usaldada aga ei saagi inimesi, keda ja kelle tegelikke vaateid me ei tunne. Et demokraatiat uuendada ning usaldust suurendada, tuleb hakata poliitikutega suhtlema.
Küllap on põhjust vaadata peeglisse nii rahvajuhtidel, kirikul, hariduse kandjail kui ka isadel-emadel-lastel. Vabadus ja sellega kaasas käiv vastutus on teoloogiline mõiste, mille üle on Piiblis palju kirjutatud. Minu õpetaja professor Elmar Salumaa kirjutab järgmist. „Vabadus (lad libertas) on esmajoones eetiline mõiste, mille sisulise määratlemise ja iseloomustamise kallal on vaeva nähtud juba antiikses filosoofias ja milles kujunesid mõnesugused eeldused ka vabaduse kristlikule küsitlemisele. Vabaduse puhul on kaks aspekti: vabadus millestki (patust) ja vabadus millekski (headuseks ja armastuseks). Alates valgustusajast sekulariseerus vabaduse mõiste üha enam ja tänapäeval on see segu paljudest vasturääkivatest aspektidest, prevaleerivat tundub poliitilise vabaduse probleem. Seejuures unustatakse, et pealesunnitud vabadus on hullem kui orjus. Ideoloogiad ja filosoofiad pakuvad inimestele vabadust, mis aga realiseerimisel kipub muutuma vastupidiseks ja lõpptulemus võib olla eetiline nihilism.
Kui me aga ei mõista, mis on vabadus ja milleks on vabadus, siis jääb ühiskonnas toimuv meile ainult võimumängudeks ja mitte rahva teenimiseks. Minu arvates on ebajärjekindel, et meie ühiskonnas mindi seda teed, et õiguskuulekuse all mõeldakse näiteks maksumaksmist, riigikaitset ja liikluskorda, aga mitte osalemist ega vastutust riigi juhtimises. Viimasest loobumist peetakse isegi üheks viisiks pesta käed puhtaks räpasest poliitikast. Loodan, et vastutuse ja vabaduse seoste üle hakatakse rohkem mõtlema ja rääkima.
Eelmiste kohalike valimiste eel kirjutasin loo valimistest ja vastutusest kolmest aspektist — julgus kandideerida, vajadus teha otsus, aeg anda valitseda. Minu sõnum oli siis: “Mingit kasu ei ole sellest, kui me ennast valimistest distantseerime. Loomulikult on ühed koalitsioonis ja teised opositsioonis. Aga mõlemad võivad olla siiski ausad ja lugupidavad üksteise suhtes. Tuleb austada inimest, vaatamata poliitilistele vaadetele ja usulisele kuuluvusele. Suur osa otsuseid, mida tehakse, ei saa iialgi olla populaarsed. Toita valijat valedega ja anda joogiks pettust, see õletuli ei kesta kaua. Parem on, kui ei ole ennast koormatud üle rinna võetud tühjade lubadustega. On lausa võimatu püüda meeldida kõikidele, nii ausatele kui ka valelikele, nii politseinikele kui ka pättidele. Valitsemine tähendabki otsustamist ja otsustamine peab olema aus ning rajanema eetikal, mille juured on palju sügavamal ajas ja igavikus.”
Nüüd, mil valimiste aeg on taas käes, jääb soovida inimestele vastutust, analüüsivõimet ja otsustamist. Kahjuks on valimisdebatid olnud minu arvates küllalt nõrgad. Kodaniku seisukohalt oli otsust teha küllaltki raske. Parteide ja valimisliitude nimekirjad olid pikad ja valida sealt üks nimi võib eriti vanemale inimesele olla raske. Muud ja paremat võimalust aga pole. Kes nüüd ei kasutanud õigust–kohustust valida, peab olema järgmised neli aastat päris vait.
iii
TIIT SALUMÄE, kirikuõpetaja
