Peale sellist sügavat mõtet ei peaks vist enam keegi kahtlema selles, et sotsiaaldemokraadist presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves muudab riigipeaks saades Eesti rahva koduks. Just tema on see, kelle loomuses on seista oma avatusega tugeva rahvusriigi eest.
Läänemeelsus ja vasakpoolsus
Mure Eesti lõhestatuse pärast on algatanud just Edgar Savisaar ja Villu Reiljan. Eestis ei ole valik ainult parempoolsete ja läänemeelsete ning vasakpoolsete ja idameelsete vahel. Eestis on ka sotsiaaldemokraadid, kes on läänemeelsed ja vasakpoolsed. Kui Rüütel on selgelt ühe poole kandidaat, siis Ilves on just palju ühendavam kandidaat. Tõesti, ta ei esinda eilset päeva, küll aga suutsid tema suhtes kokkuleppele jõuda edumeelsed parempoolsed ja edumeelsed vasakpoolsed. Ja me ei vali ju ülemnõukogu presiidiumi esimeest, kuhu Rüütel sobiks tõesti paremini. Me valime Eesti presidenti aastateks 2006-2011.
Eesti on riigina alati tugevalt mõjutatud rahvusvahelisest situatsioonist. Kas me suudame jätkuvalt olla iseseisev demokraatliku korraldusega riik, sõltub paljuski meist, aga väga olulisel määral ka meie partneritest ja meie võimest nendega läbirääkimisi pidada. See vastutusrikas roll lasub eelkõige presidendil. Loomulikult on hea, kui riigipeal on aega käia kultuurimajast kultuurimajja ja silitada laste päid, aga vabandage, sellega saab toime ka Ivari Padar ja paljud minusugused. Seista väärikalt Eesti eest rahvusvahelisel areenil, et Ivari Padaril häbi ei oleks, suudavad vähesed. Seda suudab Toomas Hendrik Ilves.
Mulle tundub, et täpselt samal arvamusel on enamus Eesti elanikest. Juulikuine Emori uuring avalikustas Ilvese 48% ning Arnold Rüütli 36% toetuse. Veelgi üllatavam oli, et rahvaliitlastest toetab Ilvest koguni 46%. Aga on neid, kellele ei lähe rahva soovid põrmugi korda. Sülitatakse kodanike arvamusele, põhiseadusele ja oma kohustusele valida president Riigikogus. Jutt käib Rahvaliidust ja Keskerakonnast, nende viimaste nädalate käitumisest ning kultiveeritud demagoogiast, mis ületab juba kõik piirid ja paneb isegi minusugust vilunud poliitikut kulmu kergitama. Selliseid mänge mina mängida ei taha ja ausalt öeldes ei oskagi, sest nagu ütleb Lauristin: “Sotsiaaldemokraatia ei ole seesama, mis vasakpopulism, mis on Euroopas omane pigem endistele komparteidele. Eesti sotsiaaldemokraadid on palju arutlevad ja mõtlevad inimesed, kellele on väga vastumeelt populistlik demagoogia, esitagu seda milline isik tahes.? Ma olen täiesti veendunud, et kohalike omavalitsuste esindajad on samasugused mõtlevad inimesed, toimetavad kogu Eesti hüvangu nimel, ei lase ennast lollitada ning hääletavad 23. septembril Estonias südametunnistuse järgi.
Ebademokraatlik põhjendus
Kogu jutt sellest, et Keskerakonnal ja Rahvaliidul polnud võimalik Riigikogus “paremerakondade? kandidaadile vastu hääletada ja et ainult ühe kandidaadi olemasolu on ebademokraatlik, on suitsukate nende usaldamatusele oma Riigikogu liikmete suhtes. Reiljanil ja Savisaarel on kahepeale Riigikogus üle 30 hääle ja teatavasti on tarvilikud vaid 21 rahvasaadiku allkirjad, et kandidaat parlamendis püsti panna. Nende käes olid kõik võimalused Rüütel Riigikogu ette tuua. Kui nad oleksid seda teinud, oleks Ilves tänaseks presidendiks valitud. Või kui nad oleksid lubanud oma inimestel valimisurnide juurde minna, oleks samuti Ilves ära valitud. Selles olen ma enam kui kindel. Ma ei saa aru, miks keelata oma liikmetel hääletusest osa võtta. Kui keegi tahab Ilvese poolt hääletada, teeb ta seda ju valijameeste kogus ikkagi.
Lootes, et valijameestega on kergem, on sügav eksiarvamus. Valijamehed on veelgi iseseisvamad, hääletavad oma peaga ja ei lase end sarnaselt Riigikogu liikmetele mõjutada. Valijamehed võivad ajada udu Villule ja Edgarile, aga nad ei hakka ajama udu vallarahvale. Nad ei saa öelda raamatukogus, et hääletasid Ilvese poolt, ja kaupluses, et Rüütli poolt.
IVARI PADAR,
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
