Kohati on kahju, et ajas tagasi rännata ei saa. Lapsed küsivad tihti, et miks need vanad filmid nii hallid ja valged on. Mustvalgest maailmast pole keegi midagi kuulnud, juba mitme põlvkonna jaoks on elu ainult värviline.
Nii tahaks aeg-ajalt piiluda selle mustvalge maailma taha, kergitada kardinat või kinolina, et kõik, mis on kunagi niiviisi üles võetud ja talletatud, muutuks selliseks, nagu ta päriselt oli. Vahel võib usaldada ka mälu. Me mäletame kõik, et isegi veel mõni aasta tagasi ei olnud nii palju erinevaid jõulutulesid vilkumas ja plinkimas kui nüüd. Ühelt poolt on jõudsalt arenenud tehnika, juba ammu on asendunud hõõgpirnid LED-valgustusega. Pirnid, mis olid kas ainult kollased või ainult punased, vahetavad tänapäeval ükskõik mis värvi, moodustades värviküllaseid värvigammasid ja kujundeid. Ja mis peamine, see tehnika läheb ka üha odavamaks.
Nüüd on aga küsimus pigem maitses ja emotsioonis, mida valguskujundatud majad, nii kodud kui ka riigi- ja vallaasutused, kaubanduskeskused loovad. Teisisõnu, kui palju on tunda kunstniku või kunstimeelega inimese kätt kujunduse teostusel või siis kuivõrd asjad lihtsalt vilguvad ja välguvad.
Valguskunsti põhitõeks on juhtida tähelepanu ja valgustada välja juba niigi olulisi objekte. Vooremaa otsustas käia läbi meie maakonna põhilised väljavalgustatud punktid seekord koos eksperdiga. Lugege ja mõelge kaasa. Üht võib juba ette ära öelda – pimedal ajal, sel kõige pimedamal, ei ole valgust ealeski liiast, pigem ikka puudu.
