Läbi aastasadade on valge laev meid inspireerinud ja meile jõudu andnud. Prohvet Maltsveti järgijad ootasid valget laeva Lasnamäe rannas ja Kolga lahe ääres. Kui kevadtööd olid juba lootusetult hiljaks jäänud, siis ei jäänudki enam valgele laevale muud võimalust, kui viimaks ikkagi ära käia, vähemasti inimeste meeltekaemuses. Nii öeldigi siis, et valge laev on juba tulnud ja inspireerinud ärganuid Krimmi elama asuma.
Valge laeva, teoloogi ja poeedi Uku Masingu sõnul meie religioosse põhisümboli, toob ja taob meie teadvusse Masing ise oma luulekogus ?Vihmad neemede lahte?. Valge laev on Uku Masingul poeetiline kujund, mis kord möödas, kord veel tulemata, kord aga saab omaenda seljast Valgele laevale mast.
Uku Masing võttis midagi tuttavat, midagi, mis oli läbi Eduard Vilde ka juba Eesti kirjandusse tee leidnud ja tegi sellest veel midagi enamat. Tegi sellest Eesti omausu peasümboli. See kujund on võrreldav Ohio jõega USA mustanahaliste spirituaalides ja igatsustes, millest teisel pool orjust ei olnud.
Pääste võõralt
Uku Masingul on Jeesus ja Jumal juba selle sümboli, ?valge laeva? oma pärisarsenali, oma märgi ja sõnakeelde lõplikult vastu võtnud. Selleski kujundis segunevad Jeesuse tulemine ja meetrine huumusekiht ning taevariik ja hingemaa omavahel eristamatuks tervikuks. See sümbol liidab meid ühest küljest nii Vaikse ookeani põlisrahvastega kui ka meie endi talupojakultuuri möödanikuga.
Pääste tuleb võõralt ja vaenulikult elemendilt, tuleb merelt ja lunastab sellesama mere oma tulekuga ära. Juba “Kalevipojas” ihaleb kangelane endale ilma otsast lunastust leida ja asub oma ?Lennukiga? seda ka meritsi otsima. Valge laeva kujundis segunevad sotsiaalne, isiklik, vaimne ja materiaalne pääste. Kahest esimesest ehk enam sedavõrd ei hoolita, küll aga seda enam viimasest.
Tundub, et vähemasti materiaalses mõttes ei ole meie rahval enam midagi loota. Kõike metafüüsilist adume me talupoeglike ürgpragmaatikutena aga materiaalsega võrreldes siiski teisejärgulisena. Nii teisejärgulisena, et isegi mõte, kellele see materiaalne pärandada, ei turgata Eesti inimpaarile sageli enne meelde, kui sageli juba lootusetult hilja on. Peaasi, et oleks, mida, eks siis hiljem paista, kellele.
Midagi muudMeie suured eesmärgid ? Euroopa Liit ja NATO ? on saavutatud. Vaevalt et sealt või sellest meid enam meritsi või maitsi päästma tullakse. Ei, päästest enam ei päästeta. Tundub, et enam ei takista meid miski lõplikult andumast üleüldisele ja üleilmsele tarbimisorgiale uppuval ökoloogilisel laeval. Nii nagu teised ja veelgi enam. Seda enam, et neil teisel on meiega võrreldes vähemalt 50-aastane edumaa.
Meie kargokultuslik Valge Laev on randunud. Selle laeva kaptenisillal seisab tubli Tartu mees Andrus Ansip. Ta ajab sirget ja ühedimensioonilist juttu, mis annab Herbert Marcuselikule ühedimensioonilisele inimesele lootust, et saab küll ja veel enam saab ja veel paremini saab. Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja laenu saab ka.
Ja selle jutu eest antakse talle ka väikesed aktsiisivallatused andeks. Seda enam, et see meie ülekuumenenud majandust hästi maha pidi jahutama. Seda suurema ?okina tulid aprillilõpu rahutused Tallinnas. Need olid nende rahutused, kelle valge laev (koidulaev) seisab hoopis ühe teise linna kai ääres ja kannab üht teist nime.
Kas valge laev ei tulegi enam? Praeguses ajas saab ta tulla veel vaid sisemiselt, poeetiliselt ja metafüüsiliselt. Valge laev saab tulla veel vaid siis, kui materiaalsest tüdinud ja pohmeluses inimene midagi muud soovima hakkab. Seda ühtset rahvuslikku kogukonda, kellest Masing oma tsüklis ?Inimese Poeg Valgel laeval? kõneleb, ei ole ka enam olemas. On emotsionaalsed hõimud, kes veel vaid vahel harva, silmitsi võõra ohuga, endid heitunud ja ühtse mesilasperena tunnevad.
ANDRUS NORAK
