Barack Obama on valitud USA 44. presidendiks. Eestis esitati USA presidendivalimistega seoses küsimus, kes on meile kasulikum – kas Obama või vabariiklaste kandidaat John McCain. Ning küllalt palju Eesti poliitilisest establishment</i>’ist pidas paremaks McCaini, sest on ju too Eestit mitu korda külastanud ja seisnud oma avaldustes tugevalt vastu ka agressiivselt käituvale Venemaale.
Nüüd, kui Obama on sisenemas Valgesse Majja, tuleb mõnevõrra liialdades küsida, kas tegemist on katastroofiga Eesti jaoks. Kas see, et Obama tahab pidada dialoogi nn paariariikidega, ei suhtu Venemaasse mitte nii teravalt kui McCain ja on üldse välispoliitikas (ja ka juhtimises) kogenematu, võib kujuneda fiaskoks siin maailmanurgas?
Kõik ei sõltu üksikisikust
Nii lihtne see muidugi ei ole. Rahvusvahelised suhted ja välispoliitika – vaatamata mõne ettekujutusele – ei sõltu üksnes üksikisikuist. Samuti tuleb meeles pidada, et valimiskampaanias välja käidud loosungite ja tegeliku riigivalitsemise vahel haigutab suur lõhe.
Obama ei lähe Valgesse Majja kui puhas leht. Tal võivad olla ilusad plaanid, kuid teda hakkab kiusama tema eelkäija George W. Bushi välispoliitiline pärand. Peamiselt peab Obama tegelema Iraagi ja Afganistaniga, laiemalt Lähis-Idaga ja sellest tulenevalt sassis suhetega Euroopaga.
Ning muidugi kogu keskkonnakaitse temaatika. Pealegi pidas Obama valimisvõidu puhul kõne Venemaa president Dmitri Medvedev, kes lubas paigutada Kaliningradi oblastisse Iskanderi raketid ja hakata elektrooniliselt segama Poolasse paigutatavat USA raketitõrjesüsteemi.
Kogu see teemadepundar seostub üheselt Obama enda suurima loosungiga – lootus. Lootus sellele, et USA maine maailmas paraneb. See on tegelikult Obama põhisõnum ja vaadates positiivselt reaktsiooni tema saamisele Valge Maja peremeheks mujal maailmas, on selge, et ta on saanud tohutult välispoliitilist krediiti.
Ent kuidas krediiti õigustada? Juubeldavad rahvahulgad, kes tervitavad Obamat üle maailma või ka Eestis olevad skeptikud, ei mõista vist täielikult, et eelpool mainitud maailma tulipunktid (see nimekiri pole sugugi lõplik) tähendavad automaatselt pikki protsesse, vahetevahel nurjuvaid läbirääkimisi ja igasuguseid ootamatusi.
Nii võib Obama tahta lõpetada Iisraeli-Palestiina konflikti, kuid see ei sõltu ainuüksi temast. Palju sõltub Iisraeli valimistest, palju Iraani käitumisest ja palju ka palestiinlastest. Samamoodi on ka teiste küsimustega. Maailm meie ümber võib muutuda, ja väga kiiresti.
Meenutagem aega veidi enne New Yorgi ründamist. Ametisse astuv Bushi administratsioon oli teatanud, et ei kavatse end Lähis-Idaga liigselt siduda. Kui aga reisilennukid lendasid New Yorgis Maailmakaubanduskeskusse ja Washingtonis Pentagoni, oli selge, et administratsioon istub kõrvuni selles regioonis sees.
Sama võib juhtuda ka Obamaga. Tema jutt dialoogi vajalikkusest on muidugi ilus, kuid tasub meenutada, et leidub jõude, keda dialoog absoluutselt ei huvita ja kes sooviksid näha Ühendriike varemeis.
Hirm uue ja kogenematu mehe ees
Hirmu uue ja kogenematu USA presidendi ees on olnud varemgi. Kui 1960. aastal valiti USA presidendiks noor John F. Kennedy, arvati, et tema kui katoliiklane hakkab võtma vastu korraldusi Vatikanilt. Teiseks tundus, et tema kogenematus rahvusvahelises poliitikas maksab kätte – tuli täiesti ebaõnnestunud invasioon Kuubale Sigade lahes ja seejärel sakutada saamine Viinis Nõukogude liidri Nikita Hruštšovi käest.
Ent Kennedy ei löönud kõikuma 1962. aasta Kuuba raketikriisis ja tema pealejäämine (NSV Liit viis oma raketid viimaks Kuubalt ära) oli suureks ajendiks ka Hruštšovi enda kukutamisele kaks aastat hiljem. See oli alandus, mida NSV Liit hästi seedida ei suutnud.
Niisiis ei ole ju välistatud, et ka Obamagi väljub raskest välispoliitilisest kriisist võitjana. Palju sõltub loomulikult ka Obama välis- ja julgeolekupoliitika tiimist. Ja siia juba kogenematuid inimesi ei võeta.
Suured lootused võivad samas tähendada ka suurt pettumust. Ameerika ühepoolne käitumine maailmas on tekitanud kindlasti ettekujutuse, et kõik sõltubki ainult Valgest Majast. Konfliktide lahendamise puhul läheb aga esmalt vaja kummagi või mitme osapoole head tahet, kuid kui seda ei ole, on lihtsam ja turvalisem hakata Obamat süüdistama. Nii näiteks võib arvata, et ka Vene pool hakkab Eestiga suhtlemisel halbades suhetes jätkuvalt Ühendriike süüdistama, ehkki on päevaselge, et eeskätt sõltuvad head Eesti-Vene suhted Moskvast.
Eesti diplomaatia ja välispoliitika peab kujunenud olukorras olema võimeline töötama mistahes riigijuhtidega. Ma olen kindel, et Eesti diplomaatia tuleb selle ülesandega ka toime, mis siis, et mõnikord mõnda Eesti avaliku elu tegelast kuulates jääb mulje, nagu sõltuksime me ainult sellest, kes millist riiki juhib. Järelikult tuleb praegu panna kogu meie diplomaatiline masinavärk tööle selles suunas, et seada head suhted sisse Obama ja tema tiimiga. See on asjade normaalne käik ja olen kindel, et Eesti valitsuses on hakatud seda juba ka tegema.
Euroopa ja Ameerika lõhe väheneb
Eesti rahvusvahelise asendi seadmine ainult Vene prismasse on liiatigi veel lühinägelik. Vaadates ülevoolavat joovastust Euroopast pärast Obama valimisvõitu, on ikkagi suur lootus, et Euroopa ja Ameerika lõhe väheneb. Kolumnist Ahto Lobjakas on arvanud, et Euroopa petab tegelikult ennast, kui arvab, et USA tuleb Vanale Maailmale lähemale. Kuid siiski usun, et lõhe on kindlasti väiksem kui Bushi ajal. See aga on Eestile üksnes kasulik – meenutagem olukorda 2003. aastal, kus meie USAga olime ühel pool ja nn Vana Euroopa oli teisel pool. On ju Eesti julgeolekupoliitika nurgakivi transatlantiline ühtsus ja kui seda ei ole, lööb kõikuma ka meie julgeolek.
Obama tulek Valgesse Majja võib taastada selle silla Euroopa ja Ameerika vahel ja me ei peaks seega enam valima Washingtoni ja mõne Euroopa pealinna vahel. Eks seegi ole osa usalduse taastumisest USA vastu, mille Bushi administratsioon suutis kaheksa aastaga pea täielikult lõhkuda. Obama peabki olema ennekõike kui arst, kes vanu haavu parandab, mitte uusi ei tekita.
iii
ERKKI BAHOVSKI, Postimees
