Esmaspäeval möödus sada aastat Jõgeva legendaarse spordimehe Valdur Rajalo sünnist. Mehest, kelle eest räägivad ka üle aastate suurvõidud hokijääl või pallimurul. Kellest on räägitud arvukalt legende, mis vaid rikastavad seda Jõgeva spordiajaloo üht värvikamat isiksust.
Rajalo nimega seostatakse Jõgeval nii jäähoki kui jalgpalli arendamist ja vabariigi paremikku viimist. Just Rajalo pani Jõgeva jäähokile 1945/46 talvel aluse, kergitas selle Eesti tippu ning kasvatas väikelinnast terve plejaadi tähtmängijaid ja treenereid-aktiviste, kes järgnenud aastatel Eestis ilma tegid. Seepärast on Rajalod nimetatud ka Eesti rahvusliku jäähoki rajajaks.
Kuid samavõrd kujundas ta mängijana sõjaeelsetel aastatel Jõgeva Kalju jalgpallimeeskonnast Lõuna-Eesti ühe tugevama meeskonna ning tõestas end eduka vutitreenerina hiljemgi.
Meistrite vormija
Nüüd, Rajalo sajandal sünniaastapäeval ja Jõgeva jäähoki 65. hooaja eel, tõuseb ikka ja jälle meelele küsimus, milles küll peitus tema edu saladus. Tundub uskumatuna, mida see õppinud plekkseppmeister, kes mõnda aega keskkoolis kehalise kasvatuse tunde andis, treenerina saavutada suutis.
Valdur Rajalol ehk lihtsalt Rajalo Etsil, nagu teda spordimeeste seas kutsuti, oli kaks suurt armastust — jalgpall ja jäähoki. Sõjaeelses Eestis puhus ta täispurjedesse Jõgeva jalgpallielu, olles algusest lõpuni selle võtmeisik. Nii tõusis Kalju esindusmeeskond 1935. aastal Lõuna-Eesti meistrina vabariigi tosina tugevama sekka ja põhjust Kalju nimest rääkida oli pea järgneval kümnel aastal.
1940. aastate lõpul kuulusid aga Jõgeva keskkooli noored jalgpallurid Rajalo juhendamisel Eesti absoluutsesse tippu, jõudes kolmel järjestikusel aastal Eesti meistrivõistlustel esinelikusse, neist kahel korral koguni finaali, vandudes alla ainult Tallinna esindusmeeskonnale. Ja seda peaaegu 60 meeskonna konkurentsis.
Teine Etsi suur armastus sai alguse pärast sõda — sügisel 1945. Siis otsustas ta proovida Jõgeva koolipoiste seas uut ala — jäähokit, ehk nagu ta ise tavatses öelda, hokei-mängu. Tema töö oli sedavõrd viljakas, et väikesest Jõgevast kujunes arvestatav hokikeskus paljudeks aastateks. Viiekümnendate esimesel poolel tunnistati ainult võite.
Ajakirjas Kehakultuur kirjutati 1953. aastal pärast Jõgeva järjekordset turniirivõitu: “Jõgevalased armastavad jäähokit. See selgus külalissportlastele otsekohe, kui nad Jõgevale saabusid: kuigi oli öö, viisid jõgevalased neid esmajoones tutvuma hokiväljakuga.
“Ei meil Tallinnas sellist jääd ole,” arutlesid noored omavahel. Ja tõsi, hommikul jääle minnes selguski, et jää oli kõva kui kristall. Muidugi oldi huvitatud, kuidas seda saavutatakse. Nagu Jõgeva noorte treener sm. V. Rajalo jutustas, kastavad nad hokiväljakut sooja veega, mida nad saavad mõnesaja meetri kaugusel asuvast katlamajast. Torustiku vee juhtimiseks rajasid spordihuvilised ühiskondlikus korras.
Nii, nagu olid eeskujulikud turniiri ettevalmistus ja korraldus, olid ka kohalikud mängijad võistlusteks hästi ette valmistunud…
Jõgeva noorte edu rajanes eeskujulikul füüsilisel ja tehnilis-taktikalisel ettevalmistusel. Kõiki nende esinemisi iseloomustab kollektiivsus ja suur võidutahe.”
Eesti koolinoorte meistriks vormis Ets Jõgeva keskkooli poisid 1948 ja 1951 – 1954. Viis korda. Lisaks võidud 1953 ja 1955 nelja linna turniiril ehk sisuliselt noorte meistrivõistlustel. Rääkimata teistest turniirivõitudest ja jõudmisest Eesti nelja tugevama hokiklubi hulka.
Ja kuigi Etsi treeneritöö hokiväljakul kestis veidi üle kümne aasta, tundus tulemuste poolest see periood sajandipikkune. Pinnas, mis Etsi innustusel siis loodi, on kasvatanud Jõgeval hokimängijaid tänaseni. Seda väikesest linnast, kus pärast sõda elas veidi üle tuhande inimese. Tundub uskumatuna, et aastaid hiljem juhendas Eesti meistriliiga kuuest meeskonnast korraga nelja Jõgevalt pärit peatreener, Rajalo õpilane. Tallinna Ekskavaatorit treenis Uno Veski, Tallinna Lastestaadioni Jaan Ahi, Kohtla-Järve Keemikut Märt Räli ja lisaks Jõgeva Jõud’i Rein Mägi.
Elas spordile
Millega siis suutis plekksepast kirglik spordimees jätta selle lühikese ajaga sellise märgi, mille saavutamiseks ei piisa teinekord kümnest kõrgesti koolitatud treeneri elutööst? Milles oli Etsi fenomen?
Tema õpilased, teda lähemalt tundnud spordimehed tunnistavad, et Etsil oli tõelise suurtreeneri omadus innustada ja liita meeskond ühtseks tervikuks. Nagu suudavad suurte koondiste juures tegelikult vähesed.
“Ets oli läbi ja lõhki spordimees, tõeline entusiast. Ükskõik, mida ta tegi, ta tegi seda innuga. Samamoodi rabas ta tööd teha,” ütleb Vello Mõtte, Rajalo õpilasena kolm korda Eesti noortemeistriks tulnud mängija.
Rajalo Ets ei olnud kindlasti suurepärane taktik, kuid ta oli talupojalikult kaval strateeg. Ta ei olnud targutav teoreetik, vaid elus kõike proovinud tegija. Kõik see, mis jäi puudu ehk koolipingis jagatud treeneriõpetusest, selle korvas ta oma organiseerimisvõime ja jutuga, mis oli nii ehe ja nakatav, et Jõgeva poisid võisid hokijääl või pallimurul vastu astuda ükskõik kellele, kasvõi vanakuradile endale. Temas oligi see, mis paljudes õppinud treenerites sageli puudub – säde.
“Paljud arvasid pärast edukat 1952. aastat, et nüüd tuleb Jõgeval põlvkondade vahetus ja meeskond kukub ära. Aga midagi ei juhtunud. Etsil oli suurepärane järjepidevus kasvatatud,” räägib Rajalo õpilane Jaan Ahi, kes samal talvel esmakordselt koolinoorte meistriks tuli.
Järgnes vaat et veelgi edukam aasta, 1953. Koolinoorte meistritiitel võideti koos paari tartlasega Tartu oblastile. Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel kaotati pronksmedalid vaid õnnetu karistusviskega. Noorte nelja linna turniiril alistati ülekaalukalt kõik vastased (Tallinn 5:1, Viljandi 17:4, Tartu 25:1).
Jõgeval mäletatakse Rajalo Etsi tänaseni. Rajalo vaimu on hoidnud alles paljud tema õpilased, tema töö jätkajad. Ajad on muutunud, kuid hokimäng on Jõgeval vastu pidanud vaatamata kõigele ja kõigile. Ainult Tallinnas on jäähokit järjepidevalt kauem harrastatud kui Jõgeval.
Nii püsib ka Rajalo jätkuvalt paljudes erinevates mälestustes ja legendides. Temast räägitakse lugusid, mis kõik pole kindlasti ka tõesed. Etsi elu oli paljudel silme all, kuid mis nendel keerulistel aegadel mehe sisse jäi, seda teavad võib-olla üksikud. Kui üldse.
Nagu teadsid vähesed isegi tema õiget nime. Ikka oli ta kaaslaste jaoks Rajalo Ets, nii teda kõnetati, nii teadsid tema nime lõpuni paljud. Sest see, kui Eduard Bauman eestistas oma nime Valdur Rajaloks, oli jäänud ammusesse aega.
Täna meenutatakse Valdur Rajalo sporditeed Jõgeva kultuurikeskuses toimuval mälestuskonverentsil.
Valdur Rajalo (sündinud Eduard Bauman)
Sündis 1. novembril 1910 Tartus.
1913. aastal kolis Baumanite perekond elama Jõgevale.
Astus 1924 Jõgeva spordiseltsi Kalju liikmeks.
Alates 1925 kuulus Jõgeva Kalju jalgpalli esindusmeeskonda.
1935 tuli Kalju mängijana Lõuna-Eesti meistriks ja pääses ringkonnameistrite turniirile.
1936. aastal oli Eesti B-koondise kandidaat.
Talvel 1945/1946, töötades Jõgeva keskkooli kehalise kasvatuse õpetajana, hakkas Jõgeval arendama jäähokit.
1948 võitis Jõgeva keskkooli meeskond esimese Eesti koolinoorte meistritiitli kokku 5 esikohta).
1954 viis treenerina Eesti maanoorte esimeseks meistriks Jõgeva Kolhoosniku meeskonna.
Suri 8. oktoobril 1996 Tartus.
TIIT LÄÄNE
