Valdmann täitis lubaduse

„Oi, kas sa maalid ka või?“ küsis nii mõnigi tuttav vastutulija, kui nägi põltsamaalast Väino Valdmanni, maalid kaenlas, kodunt kultuurikeskusse minemas. Väinot teatakse tõepoolest rohkem fotograafi ja arvutigraafikuna, ent septembri alguses pani ta Põltsamaa kultuurikeskuse galeriisse välja oma akrüül- ja õlimaalid.

 

Lubaduse, et ta vahelduseks ka ühe maalinäituse teeb, andis Väino aasta tagasi, kui tal oli sealsamas Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis väljas fotonäitus, millega ta tähistas oma 50. sünnipäeva ja 25 aasta möödumist näitusetegevuse algusest. „Ameerikat avastama“ ta ei pidanud: maalimisega on ta varemgi tegelnud. Küll aga oli tal maalimises olnud enam kui kümneaastane paus.

Üks abstraktses laadis näitusetöö on Põltsamaa publikul varem nähtud: sellega osales Väino Põltsamaa kunstiseltsi viimasel aastanäitusel, mille teemaks oligi abstraktsionism. Kümme tööd, mille hulgas arvestatav kogus Põltsamaa vaateid, on aga päris uued — maalitud möödunud aasta lõpus, tänavuse aasta alguses või kogunisti paari viimase kuu jooksul.

„Viimasel ajal maalisingi vaat et igal õhtul või õigemini öösel — nii kella üheteistkümnest poole kaheni,” ütles Väino. „Maalimisel võtsin aluseks enda tehtud fotod, ent ei kopeerinud neid üks ühele, vaid kasutasin pigem inspiratsiooniallikana. Hoonete puhul jälgisin muidugi, et kirik oleks ikka kirik ja loss oleks ikka loss. Vahel tegin linnatiiru ka, et muljeid värskendada ja kontrollida, kas mõni tee või aknarida ikka jookseb nii, nagu mul meeles.”

Põltsamaa vaateid otsustas ta maalida sellepärast, et see on ikkagi tema kodulinn ning et tema meelest pole keegi viimasel ajal selliseid pilte teinud. Või kui on, siis mitte realistlikke, vaid pigem värvilaikudest koosnevaid. Ka kaht roosipilti võib võtta kui kummardust kodulinnale: Põltsamaa on ju end viimasel ajal just roosilinnana tutvustanud.

Roosipildid kujutavad roosiõit lähivaates ning iga kroonleht on neil detailselt välja maalitud.

Erksad toonid

Osa Väino näitusetöödest on õli-, osa akrüülmaali tehnikas. Mõnel puhul sai valik kahe tehnika vahel tehtud õigesti, mõnel puhul ka valesti, tunnistas autor. Kui näiteks abstraktsele taiesele akrüül sobiski paremini, siis näituse ainus aktimaal oleks tulnud hoopis õlis teha, sest akrüülvärvid ei sulandunud hästi ning kippusid liiga kiiresti kuivama. Värskeima ja kõige kiiremini (vaid kolme tunniga) valminud pildi puhul, mis kujutab jõekääru Endla looduskaitsealal asuva Purskava allika lähedal, kasutas Väino enda jaoks sootuks uut maalimismoodust. Värvi kandis ta lõuendile põhiliselt poroloonitükiga tupsutades, hiljem lisas vajalikesse kohtadesse pintslijooni.

Väino maalid on lasteraamatulikult selgete kujundite ja erksate värvitoonidega.

„Mulle tuimad ja porikarva pildid ei meeldi,” ütles ta. „Ka mu arvutigraafika on erksates toonides.”

Ka valguse-varju probleemi kallal pole Väino ülearu tõsiselt pead murdnud. Sellises kontekstis ei tunduks sugugi vale, kui roosipiltidel kroonlehtede vahelt mõni lõbus mesilane või muu putukas välja vaataks: teeks pildi veel elavamaks.

Küsimusele, kas ta end maalinäituseks valmistudes omaenda lubaduse pantvangina ei tundnud, vastas Väino, et alguses ei tundnud, hiljem, kui näitus käegakatsutavas kauguses, ent osa pilte ikka veel tegemata, tulnud aga selline tunne peale küll. Tagantjärele leidis ta siiski, et pingutus tasus end ära, sest uuemad maalid tulid tema meelest välja paremad kui varasemad, ehkki maalimispaus, nagu öeldud, vältas üle kümne aasta.

Ringiga tagasi

„Mul on, jah, need asjad hooti käinud. Lapsena joonistasin palju, siis hakkasin fotograafiaga tegelema. Siis asutati Põltsamaale kunstiselts ja ma hakkasin koos teiste selle liikmetega maalima, siis naasin fotograafia juurde ja hakkasin lisaks sellele katsetama arvutigraafika vallas. Nüüd olen siis jälle ringiga maalimise juurde tagasi jõudnud,” ütles Väino ja lubas „sama soojaga” vähemalt ühe maali veel teha ning osaleda sellega 10. oktoobril Põltsamaa lossihoovi galeriis pART avataval maakonna kunstnike sügisnäitusel.

Maalimise ja joonistamise algõpet pole Väino saanud, vaid maalib nii, nagu ise õigeks peab, ehkki kohalikus kunstikoolis on olemas ka täiskasvanute osakond, kus paljud kunstiseltsi liikmed end täiendanud või täiendavad.

„Ma ei teagi, kas see kunstikooli mineku mõte oleks üldse hea mõte olnud,” ütles Väino ja tõi võrdluseks väga isikupärase käekirjaga maalija Kaupo Luguse, kes samuti kunstikoolis pole käinud.

Väino seekordne näitus kannab intrigeerivat pealkirja „Maalinäitus nr 1”.

„Arvatavasti tuleb kunagi ka „Maalinäitus nr 2”, aga mitte veel tuleval aastal,” ütles Väino Valdmann. „Tuleval aastal panen välja ilmselt näituse „Veemälu“, mis oli aasta tagasi üleval Tallinnas Raevanglas. Täiendan seda veel tänavu tehtud uute piltidega.”

Väino maalinäituse avamisel oli päris palju rahvast. Ta ise arvab, et need, kes tema maale varem näinud polnud, tulid kohale juba uudishimust. Näituse avamisel musitseeris akordionil Johannes Haav, kes on Väino ühingukaaslane MTÜst Jõgevamaa Fotokunsti Arenduskeskus ning kes paneb samasse saali üles järgmise näituse. See juhtub oktoobri keskpaigas.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus