On otsitud argumente tagasiostmise õigustamiseks ja püütud leida asjaolusid, mis seda takistada võiksid. Ennekõike sellel põhjusel tahaksin ma oma seisukoha avaldada.
Mulle tundub, et vigade otsimine erastamislepingu täitmise nüanssides viib meid topeltvea tegemiseni.
Raudtee on sümbol
On selge, et erastamisel eksiti mitmeti. Esiteks puudus selles küsimuses poliitiline konsensus, teiseks arvati, et riik on halb omanik ja otsuse tegemisel sai see üheks mõjutajaks. Raudtee müüdi kiirustades ameerika kultuuri esindajale, kes ei käitunud sotsiaalselt vastutustundlikult, vaid oli pigem liialt suunatud kasumile, olukorras, kus temalt oodati investeerimist ka ohutusse ning infrastruktuuri läbilaskevõimesse. Raudtee mainet ei päästnud ka eestlastest omanike ja juhtide kaasamine.
Poliitikud ja ametnikud, olles ?okeeritud sellisest erastamisest, tegid kõik, et “olukorda parandada”. Riik andis erinevatel aegadel erineval moel
signaale, et raudtee on vaja riigile tagasi võita. See tekitas omanikes aga ebakindluse ja soovimatuse investeerida varasse, mida ei ole võimalik olukorra muutudes “kaasa võtta”.
Millise õppetunni me saime? Täna on selge, et raudtee on üks eestlaste jaoks oluline sümbol, märk iseseisvusest. Ka avalik arvamus on omanikuks olemise poolt. Samas püsib poliitikutes segadus raudtee majandusliku tähtsuse suhtes. Nende küsimus on, millise infrastruktuuriga on
tegemist. Minu arvates on raudtee oluline osa võrgustikust, mis toodab kuni 10 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
On väga oluline, et ahel, mis koosneb sadamast, raudteest, piirivalvest, tollist ja mereteenistusest, oleks ühtselt läbi mõeldud. Kooskõlastatud peavad olema investeeringud ja tariifid. Arvan, et koordineeritud tegevusega võib see sektor oluliselt suurendada oma panust Eesti majandusse.
Arvestades meie geopoliitilist asendit, on transiit Eesti majanduse üks tootlikumaid valdkondi. Riik peab soodustama väärtusteketi töölehakkamist.
Alustama peab kontrolli saavutamisest infrastruktuuri üle, riik peab siin ennast adekvaatselt kehtestama. Vaidlus selle üle, kas osta raudtee tagasi ja mis hinnaga, jätab mulje, et poliitikud vingerdavad ja kardavad otse välja öelda, et raudtee tuleb tagasi osta. Olukorras, kus asi on läinud nii
kaugele, kui ta on läinud, peavad poliitikud võtma südame rindu ja otsustavalt käituma. Kui omanikud soovivad müüa, siis tuleb osta.
Teiseks, nagu ostu-müügi tehingus ikka, tuleb teha kõik, et kaup odavamalt kätte saada. Tänaseid arenguid jälgides oleks minu soovitus riigimeestele vinti mitte üle keerata, vaid püüda jääda konstruktiivseks. Aga võib-olla
oleks veel parem, kui ostutehingu teeks mõni riigi äriühing vastavalt oma võimalustele. Nendes kategooriates mõtlevad inimesed leiavad kergemini õige
hinna ja aluse kokkulepeteks. Kui näiteks Tallinna Sadam ostab raudtee, siis saab riik oma esindajate kaudu selle ettevõtte juhtorganites dikteerida infrastruktuuri arendamist rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Raudteel töötab
märkimisväärne hulk mitte-eestlasi, kelle integreerimisele tuleb samuti täiendavat tähelepanu pöörata.
Tagasiost on investeering tulevikku
Ei maksa karta oponentide väidet, et me müüsime ju kahjumiga töötava ettevõtte. Aeg on edasi läinud ja me näeme, et ka riigiettevõtted on suhteliselt edukalt tööle pandud ja riik suudab neid ka kontrollida. Arvan,
et ostes nüüd, saaksime raudtee kätte odavamalt kui tulevikus. Tagasiost on investeering tulevikku.
Mõttelaad, et miks riik peaks panustama raha raudteesse, parem panna see teadusse ja haridusse, on põhimõtteliselt õige. Kui raudtee väärtuskett koordineeritult tööle panna ja sealne lisaväärtus tõesti teadusse ja haridusse suunata, saaksime tagada nende valdkondade pideva rahastamise.
HENN PÄRN,
Riigikogu liige,
Res Publica
