Eestis on kasutusel kaks peamist väitlusformaati Karl Popperi formaat (kolm kolme vastu), milles võistlevad gümnaasiumi- ja põhikooliõpilased ning USA parlamentaarne väitlus ehk parli (kaks kahe vastu), mis on Eestis kujunenud põhiliseks tudengite väitlusformaadiks.
Asja põhimõtteks on see, et vastamisi on kaks võistkonda, üks neist jaatab teemat ja teine eitab.
Teemad on ette antud, nii ei väljenda väitlus võistlejate isiklikku seisukohta (kuigi see võib kogemata muidugi kokku langeda). Igasugune väitlus on tegelikult õppemetoodika. Suurematel turniiridel saavad väitlejad samal teemal väidelda nii jaataval kui ka eitaval poolel.
Teemad võivad olla üsna spetsiifilised (hasartmängud tuleb keelustada, Eesti peaks loobuma kohustuslikust kaitseväeteenistusest jms), aga ka absurdsed (kas päkapikud on olemas).
Siiski ei keskendu väitlused väga spetsiifilistele, põhjalikke erialateadmisi nõudvatele teemadele.
Tavaliselt saavad kooliõpilased kaasuse kodus ette valmistada, saades turniiri teema teada vähemalt nädal aega enne selle algust. Kodune ettevalmistus keskkooliväitluses sisaldab argumentide ja nende tõestuste leidmist, samuti tõestusmaterjali otsimist. Ettevalmistusperiood eeldab tööd kirjalike ja elektrooniliste allikatega, samuti head analüüsivõimet ning ajakasutust.
Väitlus on suuresti meeskonnamäng, kus väga suur osa on kaasuse ettevalmistamisel ja tihedal koostööl väitluse käigus.
Parlamentaarse väitluse aluseks on Briti parlamendi väitlused. Oma olemuselt on parli üsna standardne, kuid sellel on ka küllaltki palju ainult sellele formaadile omaseid tunnuseid. Kui teistes väitlusteformaatides tuleb lähtuda sõna-sõnalt teemast, siis parli puhul on selle konkretiseerimine (kitsendamine) tavaliselt möödapääsmatu. Enamasti on etteantud teema sedavõrd lai, et sellel oleks mõttetu hakata väitlema. Kui Karl Popperi formaat eeldab põhjalikku tööd allikatega, siis tudengiväitlus üldist suurt silmaringi. Parlamentaarses väitluses saavad osalejad konkreetse teema teada alles veerand kuni pool tundi enne väitlust.
Parlamentaarses väitluses võistleb kaks kaheliikmelist võistkonda, üks neist esindab “valitsust” ja teine “opositsiooni”. Väitlust juhib spiiker ja aega arvestab vastav ametnik, keda nimetatakse ajanäitajaks. Kõiki teisi ruumis viibivaid isikuid nimetatakse Riigikoguks. Et väitlemine oleks atraktiivne, saab publik ehk väitluse seisukohalt Riigikogu osaleda lühikõnedega ehk vaibakõnedega, mida küll väitluses kasutada ei tohi. Ameerika parlamentaarses väitluses on pooltel lubatud teha vahemärkusi, millest kõiki vastaspool vastu võtma ei pea. Nagu teisteski väitlusformaatides, on väga oluline viisakus.
Umbes viitsada väitlushuvilist ühendav katusorganisatsioon Eesti Väitlusselts loodi 1994. aastal Avatud Eesti Fondi programmina, nüüdseks on see registreeritud iseseisva mittetulundusühinguna. Eesti Väitlusseltsi põhiülesandeks on juurutada mõtteviisi, et ühiskondlikus dialoogis saab määravaks tugevam argument, ning juurutada selleks vajalikke oskusi.
Lisaks põhiliselt kasutatavatele väitlusformaatidele korraldab Eesti Väitlusselts ka näiteks kõnevõistlusi ja harjutuskohtu turniiri. Järjest rohkem suureneb huvi kõnekunsti- ja väitlusoskuste vastu ka täiskasvanute hulgas, kellele pakutakse mitmeid koolitusi.
EVA KLAAS
