“Pintsakus ja lipsuga tundsin ennast alguses küll päris kaua halvasti,” ütleb Väino Ling, kes asus 1983. aastal pärast kõrgkooli lõpetamist oma elu esimesele töökohale Vaimastvere kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Aasta hiljem tuli tal vastu võtta õppealajuhataja ja kahe aasta pärast juba direktori koht. Viimases ametis möödub Väino Lingil tänavu juba kakskümmend aastat, aga nagu ta kinnitab, on talle võimla koolimajas endistviisi üks südamelähedasemaid kohti ja kõige paremini tunneb ta ennast siis, kui lastega koos mõnikord spordivõistlustele minna tuleb.
Lõpuks ometi uus võimla
Et noor kehalise kasvatuse õpetaja oma esimeseks töökohaks omal ajal just Vaimastvere kooli valis, selleks oli mitu põhjust. Esiteks oli see piisavalt lähedal Rakkele, kuhu ta värske abikaasa Anne oli õpetajakoha saanud. Pealegi lubati noorele perele Vaimastverre ka korterit. Mitte vähe tähtis polnud seegi, et õige pea pidi siin minema uue koolihoone ja võimla ehituseks. “Ainult kaheksateist aastat võttiski aega, kui võimla valmis sai,” ütleb tollane võimlemisõpetaja täna muigelsui, tunnistades samas, et võimla valmissaamine on tema jaoks kõigele vaatamata tähendanud üht järjekordset suure unistuse täitumist. Elu kujunes aga hoopis nii, et ehitusasjade eest tuli hakata hea seisma tal endal juba direktorina. Koolimaja uus osa sai valmis enne võimlat. Paraku tuleb tunnistada, et ehituse kiiremaks alustamiseks andis tookord tõuke just kurb sündmus ? koolimajas juhtunud tuleõnnetus. “See tulekahju oli hirmus ja ei lähe kunagi meelest. Õnn vähemalt, et inimesed kannatada ei saanud,” meenutab tänane direktor üht oma elu hullemat päeva. Võimla on praeguseks aga tund-tunnilt kohalike suurte ja väikeste kasutuses ja ilmselt ei kujutataks siinkandis elu enam ilma selleta ettegi. Spordiklubi Illi eest seismine kui üks siinse direktori kooliväliseid tegevusi tundub olevat talle üsnagi meeltmööda.
Edaspidi sai asutud juba õpilaskodu rajama. “See on olnud mitmete soodsate asjaolude kokkulangemine. Paljudel inimestel on siin oma osa,” ütleb Väino Ling. Igatahes on kunagine lagunemisohus hoone Vaimastvere keskuses nüüd üks pilkupüüdvamaid. Aga mis peaasi ? selle asukatele ääretult vajalik. Praegu on õpilaskodus 24 kohta, aga direktori arvates on neid, kes abi vajavad, märksa rohkem ning kohti oleks vaja juurdegi.
Külaseltsi juhina näeb Väino Ling juba vaimusilmas küla väljaarendamist. Mõtted liiguvad kiigeplatsi ja spordiväljakute ehitamisele, külaseltsi maja kordategemisele, sellele, et ühe maakivist lauda varemetesse võiks vahest lasketiiru rajada jne. “Vaimastvere keskasula peaks tulevikus olema niisugune, mis ärgitaks möödasõitjat siin kinni pidama ja ringi vaatama,” leiab ta. “Püüame mitmetest projektidest raha taotleda. Ega raha ilmast ehk päris ära kadunud ei ole, see tuleb ainult üles leida.”
Maainimese hingega
“CV on mul täiesti ebahuvitav,” ütleb Väino Ling, kelle jaoks Vaimastvere kool on kujunenud esimeseks ja ainsaks töökohaks, kui mitte arvestada erinevaid ameteid. Omal ajal tundus, et kui peaks kümme aastat ühes paigas töötama, oleks see ilmatu pikk aeg. Tänaseks on perekond Ling elanud ja töötanud Vaimastveres märksa rohkem kui kümme aastat, nende kaks poegagi on siin juba täisealisteks sirguda jõudnud.
Väino Ling on sündinud Häädemeestes, elanud Noarootsis ja pikemat aega Raikkülas, kus poisikesepõlv möödus sõna otseses mõttes koolimajas, sest kasuisa oli õpetaja ja ema kokk. Pedagoogikaülikoolist Tallinnast viis tee aga tollasesse Leningradi kehakultuuriinstituuti. See oli justkui omamoodi saatuse vingerpuss, sest üheksandas klassis oli noormees jäetud just vene keeles suvetööle ja see aine ei meeldinud talle mitte üks põrm. Ometi meenutab ta kehakultuuriinstituudi aega kui väga põnevat ja ilusat. “Huvitav rahvusvaheline seltskond oli: kuubalased, sakslased, poolakad, soomlased, isegi al?eer ja kaks portugallast, kellega kaks aastat ühes toas sai oldud. Üks ühine keel oli muidugi vene keel. Alguses, esimesel aastal, oli keelega ikka päris raske.” Sinna õppima minema meelitasid aga eelkõige suurepärased sportimisvõimalused.
Seda aga, et edaspidi peaks töö- ja elukoha valima linna, värske instituudi lõpetanu ette ei kujutanud. “Olen väikesest saati tahtnud maale. Linn väsitab mind. Kodunt see vaim vist ikka kaasa ei tule. Üks mu kolmest õest näiteks peab ainuvõimalikuks elukohaks just Tallinna,” arutleb ta.
Vaimastveres õnnestus pedagoogidest abielupaaril endale lisaks keskuses asuvale korterile soetada suvilaks ka tõeline maakodu. Tollane külanõukogu esimees Olavi Annuk oli just see olnud, kes soovitanud talukoha perekond Lingile müüa, et ehk annab see põhjuse noorel perekonnal paigale jääda. Ja tal oli õigus.
Nüüdseks on Lingid oma korterist koguni loobunud ning maakodusse elama asunud. “Ehitamine on mu hobi,” tunnistab pereisa Väino, kes on tänase kodu oma kätega üles ehitanud, abilisteks on olnud vaid pojad. Vana maakivist müüridega lauda asemel, kus nad varem loomi pidasid, on praegu uus eluhoone. “See on mul praegu veel elamuks registreerimata. Hea lõõpida, et selle koha peal oli seasulg, aga see on jälle kanaõrre koht,” naerab peremees.
Tööd koju kaasa ei võta
Väino Lingi muusikaõpetajast abikaasa Anne on ühtlasi ka ta kolleeg. “Mina tööd koju kaasa ei võta. Kui tööasju vaja ajada, siis tulen koolimajja,” kinnitab pereisa.
Hommikuti astub aga siinne koolidirektor bussirooli. Koolile hankida õnnestunud üheksakohaline buss on justkui loodud selleks, et lapsed Endla-kandist kohale tuua. Esmaspäeviti võtab direktor Väino Ling suuna Jõgeva bussijaama, et sealt õpilaskodu lapsed Vaimastverre sõidutada. Reedese marsruudiga Vaimastvere-Jõgeva-Siimusti-Laiuse-Kuremaa-Vaimastvere viib ta lapsed omakorda kodudesse tagasi.
Sügisest alates on Vaimastvere kooli direktor ka Jõgeva vallavolikogu liige. “Väljakutseid on ikka üksjagu olnud. Abikaasa on mind igapidi toetanud, muidu ma poleks ehk nendega toime tulnud,” tunnistab ta.
VAIKE KÄOSAAR
