Pühapäeval esitleti EELK Jõgeva koguduses raamatut “Isade õnnistus“, kus kirjas pereliikmete mälestused 21 Eesti vaimulikust, kes teenisid kogudusi nõukogude okupatsiooni ajal.
Survele ja vaenule vaatamata töötasid kirikuõpetajad väsimatu innu, leidlikkuse ja julgusega, jäädes kindlaks usule armastavasse jumalasse. Nende töö kaudu kogetud õnnistus on toetanud peresid ja kogukondi, ulatudes nõnda tänapäevani. Raamatu koostaja Anna Humala sõnul on raamatu pealkiri “Isade õnnistus” mitmetähenduslik. Koostaja otsis pikalt nimetajat, mis kõik lood üheks kimbuks seoks. Isade õnnistusel on nii piibellik kui ka ilmalik tähendus. Isade õnnistus ehk nende pärand. Isa võib olla nii päris-isa kui vaimulik isa.
Mälestused tuleb üles kirjutada
Raamatu koostaja Anna Humal on kogunud arvukalt mälestusi. Tema sõnul on see hindamatu pärand. Inimese mälu on kui aken: kui vaatame lähedalt, siis näeme rohkem, aga mida kaugemale liigume, seda hägusemaks vaade muutub. Nii on ka mälestustega. Et need säiliksid, tuleb nad üles kirjutada. Koostaja sõnul on raamat justkui üks kirikuaken või mosaiik, mis on värvilistest kildudest kokku pandud, need on värvikad lood Eesti vaimulikest.
Nii leiab raamatust mälestusi ühest erilisest õpetajast Toomas Jeremias Põllust, kelle õetütar Ingrid Bender on Jõgeva koguduse juhatuse liige. “Tema mälestused läksid kõige rohkem hinge, need olid justkui kõige kurvemad. Ta oli Saksamaal, kodumaast kaugel teadmatuses, kuid jumal ei jätnud teda maha,” rääkis Humal. Kirikuõpetajal ei olnud kontakti lähedastega, kuid siis juhtus üks kummaline lugu. Saksamaal olid suvepäevad, tema sakslasest ämm istus pingil ja kuulis, kuidas inimesed räägivad samasugust keelt nagu tema väimees. Ta läks ligi ja uuris, kas nad räägivad eesti keelt. Saanud jaatava vastuse, uuris naine, kas nad tunnevad Toomas Jeremias Põllu sugulasi. Siis võttis üks eestlane taskust kirja ja ütles, et see on Põllu perekonnalt Eestist.
Juttu on ka Johannes Grünbergist, kelle lapselaps on tuntud laulja Birgit Sarrap. Raamatu koostaja Anna Humala sõnul on Birgiti ilus hääl ja välimus päritud vanaisalt. Grünberg töötas põllul ja raudteejaamas. Penisonile jäädes omandas üliinimliku jõuga teoloogilise hariduse. Talle anti kogudus Saaremaal. Nii käis õpetaja Harjumaalt Saaremaale teenima. Need olid tema ja ta abikaasa kõige õnnelikumad aastad.
Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haameri vanaisa ja Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haameri isa Harri Haamer oli hea ja rikka keelekasutusega kirjanik, kes kasutas murdeid ning pani kirja vaimukaid lugusid. Raamatus on kasutatud tema enda kirjatöid.
Raamatus on juttu ka Kaarli koguduse õpetajast Paul-Voldemar Koplist, kes aitas kirikuid ehitada. Nii polnud imestada, kui kirikuõpetaja aeg-ajalt tee ääres hääletas, lauavirn õlal, sest autot tal ei olnud. Legendaarne Põltsamaa kirikuõpetaja Herbert Kuurme tõestas, et hingejõule lisaks on vaja ka füüsilist jõudu. Külma kirikut trotsis õpetaja enda karastamisega. Ärkas hommikul üles, läks õue ja kümbles veetünnis. Kui veel oli jää, siis tegi selle katki või astus läbi lume. Aga alati oli kirikuõpetaja karastunud ning terve.
Liigutavad lihtsad ja inimlikud lood
Pisarateni liigutas raamatu koostajat Jaan ja Linda Maiori lugu, mille on raamatusse kirja pannud nende tütar Ave Kumpas. Mõlemad abikaasad olid kirikuõpetajad. Oli sõjajärgne aeg Otepääl. Kaks meest tulid öösel ukse nende taha ning palusid surevat vastsündinut ristima. “Ükski kirikuõpetaja ei teadnud toona, kes on nuhk, kes siiras, ja millal inimene reedetakse. Kui öösel tulevad mehed, siis nad võivad tahta sind ära tappa,” selgitas Humal. Abikaasa Linda Maior ütles, et tema läheb ristima. “Kuidas oleks anda oma laste ema ja abikaasa keset ööd võõraste meeste kätte? Läksid tunnid ja Linda Maior tuli tagasi, elus ja terve,” rääkis raamatu koostaja vapustavast loost. Hiljem selgus, et see laps sai terveks ning Linda Maiorit tänati veel ka aastakümneid hiljem. Raamatust leiab ka Ago Viljari mälestusi, kes sõja kiuste oli ja jäi õpetajaks ning doktoriks, kuigi tema doktoritöö põles sõja ajal ära.
“Erinevad lood on ühiste kaante vahel. Ajaloolane kirjutab ajaloo seisukohalt, arst kirjutab lühilausetega, filoloogil on ilukirjanduslik jutt,” kirjeldas raamatu koostaja. Sissejuhatust kirjutada oli tema sõnul keeruline, kuid siis tuli talle meelde jõuluaeg, kui ta oma kirikuõpetajast isa Paul Saarega elektriküünalde puntrasse läinud juhtmeid lahti harutas. Isal olid suured käed ja kärsitu meel. Tema oli tugev ja tahtis juhtmeid jõuga lahti saada. Lõpuks tuli ema appi kutsuda, kes hõlpsalt puntra lahti harutas. “Sellega seongi kokku lood, kuidas ja kelle abil tagakiusatud inimesed oma elusõlmed harutasid. Lahendus pole välja kirjutatud, selle saab igaüks ise juurde mõelda,” ütles raamatu koostaja. Ei olnud nõukogudeaegsel vaimulikul kerge jutlustada igal pühapäeval usust armastavasse jumalasse, kui tema poeg on juba üheksa kuud poliitvanglas ning öösiti kiusati telefonitsi taga, küsiti, et papp, kas palvetad.
“Ka minu isal ei olnud kerge, kui tema kiriku töötaja andis ta KGB-le välja. 25 + 5+ 5 aastat vanglas – nii ei ole kerge jääda uskuma armastavasse jumalasse. Need, kes seda suutsid, väärivad austust,” kinnitas Anna Humal.
MARGE TASUR