Laupäeval, 22. detsembril möödub sajand Aleksander Illi, sõjaeelse Eesti ühe tuntuma korvpalluri sünnist. 1912. aastal Tartumaal Vaimastvere vallas Sael sündinud Illi on ainus Vaimastverest pärit sportlane, kes võistelnud olümpiamängudel. Kuulus ju Illi 1936. aastal Berliini olümpial mänginud Eesti korvpallimeeskonda. Seepärast kannab ka Vaimastvere spordiklubi olümpiamehe auks nime “Illi”.
Lisaks silmapaistvale sporditeele oli ta tunnustatud ajakirjanik ja taibuga tehnikamees, kelle oskused lõid särama pärast sunniviisilist eraldumist spordiradadest.
“Sport oli vahel mulle tõesti oluline, aga ma pole iialgi sporditegemist oma elu eesmärgiks seadnud. Kui jätsin tegevspordi, jätkasin tehnikamaailmas,” toonitas Illi 1989. aasta kevadel oma Saue kodus.
“Isa oli ideedega mees. Tal olid väga suured organisaatorivõimed ja sageli utoopilised ideed, millest paljud suutis ta ka ellu viia,” ütles tütar Mari Tuulik.
Lapsena Saelt Tartusse
Pedja jõe ääres asuv Sae kujunes tulevase korvpalluri sünnikohaks põhjusel, et tema isa, kes oli samuti Aleksander, käis mööda Eestimaad meiereisid tööle häälestamas. Möödunud sajandi teise kümnendi alguses oli ta Sael. Samas lähedal Pedjas alustas meierei tööd 1913. Sel ajal sündis siis ka Aleksander Illi.
Poolteiseaastaselt juhtus tulevasel korvpalluril raske õnnetus: kirvega mängides kukkus see lapsele käe peale. Vigastus oli sedavõrd raske, et perekonnal tuli poisi ravimiseks Tartusse siirduda.
“Jäin ilma vasaku käe poolest pöidlast. Hiljem, kui korvpalli mängisin, osutus see tülikaks asjaoluks. Nii pidin viskama õppima ühe käega, mida kõrvalt vaadati kui uut tehnikanippi,” rääkis Illi aastate eest.
Tartus elades määras Illi sporditee juba koduse Kastani tänava poistekamp.
Illi meenutas aastate eest, et selle kujunemisel etendasid olulist rolli Eesti iseseisvusaja suured kergejõustikutähed Jüri Lossman ja Aleksander Klumberg, kelle võidud innustasid ka Tartu Kastani tänava poisse.
“Nende tulemuste uhal hakkasime ka omavahel võimeid võrdlema. Mäletan, et kui toimus esimene kuulitõukevõistlus, siis mina olin viimane. See mulle hinge ei mahtunud ja otsustasin, et pean kusagilt endale kuuli saama ja harjutama hakkama. Läksin Kivastiku spordiärisse, kuigi kogu raha mul kuuli ostmiseks polnud. Spordivaimustus oli aga üldine ja mõnede sentide eest saingi kuuli. Kivastik kirjutas oma suurde kaustikusse üles, palju ma veel talle võlgu olen, kuid sain harjutama hakata. Hiljem käisin jupikaupa maksmas, kuni kuul päriselt minu oli.”
Eestis kogusid siis kiiresti populaarsust korv- ja võrkpall ning vähemalt Illil jäi kergejõustik tagaplaanile. Korvpalli juurde jõudis ta 14-aastaselt, kui Ameerikast saabus Herbert Niiler.
“Kui Niiler tuli 1927. aastal Tartusse, oli ta korvpallimängust juba nakatunud. See nakkus levis kiiresti edasi ka poistele. Niilerit oli aga USA-s õpetanud James Naismith, korvpalli leiutaja.
Niiler õpetas meile kõike: viskeid, palli püüdmist, põrgatamist. Ta rõhutas alati mõtlemise tähtsust korvpallis. Kui keegi kippus platsil ringi tormama, kutsus ta mängija pingile: istu ja mõtle.”
Kuid oma esimese Eesti meistritiitli sai Illi võrkpallurina, tulles 1932. aastal meistriks Tartu NMKÜ meeskonnaga. Aleksander oli siis lõpuklassi poiss ning meeskonnas peamine ründejõud.
Sealt edasi kaldus aga vaekauss tasahilju korvpalli kasuks, olgugi et 1934. aastal tegi ta NMKÜ meeskonna kuldse duubli: tuli Eesti meistriks nii korv- kui võrkpallis.
Eesti meeskonnaga Berliini olümpial
1936. aasta Berliini olümpiamängudel jagati esmakordselt välja medalid ka korvpalliturniiril. Eesti Olümpiakomitee otsustas võistlustulle maailmaga saata ka Eesti koondise, kelle võimalusi peeti võrdlemisi kõrgeks.
Peatreener Herbert Niileri valikusse jäi üksteist meest, teiste seas ka Aleksander Illi, kes oli koondise eest mänginud juba 1935. aastal. 7. augustil toimus olümpiaturniiri avavoor ja kolmel platsil algasid üheaegselt mängud. Ühena esimestest paaridest tulid väljakule Eesti ja Prantsusmaa. Mängule lisas pidulikkust fakt, et palli viskas selles kohtumises mängu korvpalli leiutaja, professor Naismith.
Närviliselt kulgenud avamängu võitsid eestlased 34:29. Teises ringis tuli aga Eesti vastaseks ei keegi muu kui USA. Jänkid olid avaringis loosi tahtel vabad olnud ja nii mängisid nad Eesti vastu üldse oma korvpalliajaloo esimese olümpiamatši. Seda tuletasid nad meelde ka 2004. aasta Ateena olümpial, nimetades eestlasi küll Läti meeskonnaks.
USAd esindasid Berliinis tolle aja mõistes hiiglase kasvu mehed. Nende meeskonnas oli kaks kahemeest – Leedu päritolu Frank Lubin (Pranas Lubinas) 2.05 ja Willard Schmidt 2.07.
Eesti alustas ameeriklaste vastu koosseisuga Illi, Margiste, Veskila, Altosaar ja Keres. Ameeriklased olid eestlastest pikemad, aga ka kiiremad ja täpsemad. Tänu suurtele võistluskogemustele näitasid nad avaminutitest peale kindlat mängu, mis oli eestlaste omast klass kõrgem. Esimese poolajal võitis USA masendava ülekaaluga 26:7.
Teisel poolajal muutus Eesti mäng kindlamaks, kuid ameeriklased andsid ka tempos järele. Teise poolaja võitsid ameeriklased vaid 26:21 ja seega USA-le võit tulemusega 52:28.
Eestlased võisid siiski üsna rahul olla, sest enne võistlust ennustati veelgi suuremat kaotust. Lohutusringis jäi Eesti loosiga vabaks ning jõudis 14 tugevama meeskonna hulka.
Loosiõnn oli aga eestlastele lõplikult selja pööranud, sest kolmandas ringis, kus lohutusringe enam ei toimunud, kohtuti ühega favoriitidest – Filipiinide meeskonnaga. Nende mängutase polnud ameeriklaste omast suurt halvem ja nad võitsid Eestit kindlalt 39:22.
Kaotusega kolmandas ringis langes Eesti meeskond olümpiaturniirilt välja. Eesti suurim korvikütt oli Berliinis 17-aastane tartlane Heino Veskila, kes viskas kolme mänguga 39 punkti. Illi arvele jäi 3 punkti, mis ta tõi meeskonnale Filipiinide vastu.
Illi arvates oli lüüasaamiste põhjus lihtne: “Mängiti liivaväljakutel, millega meie polnud harjunud. Eestis mängiti ikka talvisel ajal ja saalides. Berliini mängud olid eeskujulikult korraldatud. Meie meeskonna vaim oli tugev ja optimistlik, kuid kahjuks ei läinud kõik nii nagu loodetud,” rääkis Illi meie viimasel aastatetagusel kohtumisel.
Aleksander Illi kuulus Eesti korvpallimeeskonda ka 1937. aastal, mil debüteeriti EM-võistlustel ja saavutati 5. koht. Siiski kujunes debüüt EM-il vähem edukaks, kui kodus salamisi loodeti.
Keeruliste aegade tuultes
Järgnenud aastad kuni Eesti okupeerimiseni töötas Illi Vaba Maa ja Raadiolehe toimetuses. Viimases oli peatoimetaja. Kui algas sõda, mobiliseeriti ta 1941 Punaarmeesse. Teenis tööpataljonis, tagavarapolgus ja elektrikuna Jaroslavlis kunstiansamblites.
“Esialgu olime Krasno-Uralskis, kus töötasime vasetehases. Korstnast läks kogu aeg “rebasesaba” taevasse,” meenutas Illi.
“On inimesi, kes ainult iseendale mõtlevad, aga nad lõpetavad alati kurvalt. Sõjas kõik need, kes püüdsid vaid iseendale mõelda, Velikije Lukis millegipärast läksid. Ma ei tea, kas see oli saatus, aga nii see oli. Need, kes üksteist aitasid, tulid tagasi.”
Illi aitasid tööpataljonist välja Põldroos ja Veimer. “Ühel päeval istusin Kamõšlovis rongile, mis koosnes 20 vagunist, kus olid suurtükid, ja ühest eestlaste vagunist. Koos minuga sõitsid sellega Jaroslavlisse Ratassepp, Pinna, Kullam, Gurjev, Merkulov…”
Nii Illi õnneks Luki alla ei jõudnud, sest enne korjati kõik kultuuritegijad kokku ja viidi Moskvasse. Seal anti talle endiste teenete eest ka meistersportlase nimetus. “Sellega kindlustati mulle 800-grammine leivaportsjon. Mulle anti isegi korter ja ülesandeks oli valmistada Stalini nimelises kehakultuuriinstituudis sõjajärgseks ajaks ette korvpallitreenereid. Tänu sellisele ettevalmistusele läks meie korvpallielu ka pärast sõda kiiresti käima.”
Illi on meenutanud, kuidas Eesti korvpallimeeskond 1949. aasta 26. veebruaril jäi ühe punktiga (26:27) alla mängus NSV Liidu koondisele. Kusjuures viimase eest mängis veel Joann Lõssov. Vaheajal tuli riietusruumi Nikolai Karotamm ja ütles. “Mis tähendab, et vastas on NSV Liidu koondis? Liidu koondis tuleb maha lüüa.”
“Kes ütleb, et Karotamm polnud eestlane? Need olid täpselt tema sõnad.”
Illi oli kahtlemata autoriteet. Tema sulest ilmus ka spordiala õpperaamat “Korvpall” (1948).
Eesti korvpallil olid siis head ajad. Kõik sujus kuni kurikuulsa 1950. aasta märtsipleenumini. Hammasrataste vahele jäi ka Rahva Hääle toimetuses ajakirjanikuna töötanud Illi.
“Mind süüdistati siis paljudes asjades, kuid peamised patud olid selles, et olen Kaitseliidus olnud ja viibisin koos Hitleriga Berliini mängudel. Kui uurimine lõpetati, selgus küll, et ma pole kunagi Kaitseliitu kuulunudki. Kuni ühel päeval tuli peatoimetaja asetäitja Paul Kuusberg minu juurde ja ütles, et koos meie edasi töötada ei saa. Kirjuta lahkumisavaldus. Sellega lõppes ajakirjanikutee ja algas töö majanduselus.”
Tugeva tehnikainimesena tuntud Illi alustas 1952. aastal RET-is ja läks pensionile VAZ-i autode tehnohooldekeskuse direktorina, olles Nõukogude Liidus esimene, kes Tallinnas sellise keskuses tööle pani.
“Isa käe all valmis ka Estonia raadio ja neid pani ta kokku ka oma pereliikmetele. Ikka oli ta töölaud täis raadiodetaile,” meenutas tütar Mari.
Aleksander Illi elukäik
*Sündinud 1912. aasta 22. detsembril Vaimastvere vallas Tartumaal
*Eesti võrkpallimeister1932 ja 1934
*Eesti korvpallimeister 1934, 1936 ja 1938
*Võrkpallitreenerina Eesti meister 1940 (ÜENÜTO) ja 1944 (Tallinna Spartak)
Surnud 2000. aasta 25. jaanuaril Sauel Harjumaal
TIIT LÄÄNE
