Nüüd, pea neli aastat hiljem kohtusime Austraalia sügises. 60 aasta eest Eestimaalt lahkunud Ylo Kull pole sidet kodumaaga kaotanud ning meenutab lahkelt noid ammuseid aegu.
Lapsepõlveaastad Vaimastveres
?Isa sai Vabadussõjast osavõtuga Eesti riigilt talumaad ja maja. Meil oli päris suur talukoht,? meenutab Kull.
Kaheksaselt alustas ta Vaimastveres kooliteed. 1940. aastal jätkas ta seda teed Jäneda põllumajanduskoolis, sest talutöödeks oli vaja tarkust koguda.
?Mulle tuli sõda peale, aga vend Uno jõudis Jäneda ära lõpetada ja läks siis ülikooli põllumajandust edasi õppima. Ta oli minust kaks aastat vanem.?
Kull meenutab Vaimastvere aegadest, kuidas nad isaga Endla turbarabast käisid turvast toomas. ?Märg oli küll, aga turvas kuivatati ära ning seda kasutati lehmadele aluspanuks.?
Varem mõisahoones asunud Vaimastevere koolist on Kullil ilusad mälestused. ?Pärast tunde mängisime koolimaja kõrval, Endla tee ääres jalgpalli. Seal oli korralik jalgpalliväljak. Sport oli siis päris populaarne.? </P>
Sõjakeeris paiskas nendegi perekonna segi. Talupidamist plaaninud Ylo jõudis lõpuks välja maakera kuklapoolele. Vanemad Villem ja Julia jäid poeg Ylost kodutallu maha.
Isa ja emaga ei õnnestunud pojal Austraaliast pikka aega kontakti saada. Silmast-silma ta enam neid ei näinudki. Kui ta 1994. aastal esmakordselt kodukanti Vaimastverre tagasi jõudis, olid vanemad surnud.
Haigestumine Krivasoos päästis sõjajalust
Kulli sõjamehetee algas 1944. aasta talvel SS-mundris. «Mind viidi algul Poola väljaõppele ja sealt toodi meid varakevadel Narva alla Krivasoo rappa. Tagantjärele võib öelda, et see oli suur õnn.
Terve kuu aega lamasime seal venelastega vastastikku, sada meetrit vahet, märjal maal ja vees. Kumbki ei riskinud suurt lahingutegevust alustada ja nii me seal vees lamasime. See oli üks suur närvide mäng.
Mõnedel poistel kannatus katkes ja käisid puu otsas vastastikku tulistamas, aga see lõppes neile õnnetult. Mäletan, et üks sakslasest ohvitser lasti maha, nii nagu ta põõsa taga istus. Mitu päeva oli ühel kohal, sest polnud võimalik teda sealt ka ära tuua. Ja kuhu sa paned, maha matta polnud vette võimalik. Rinne seisis, kuni sakslased lõpuks tagasi tõmbusid ja Narva alla läksid.
Minule lõppes see külmas vees ligunemine kopsukelme põletikuga,? meenutab Kull.
See aga tähendas seda, et teda kui SS-i mundrit kandvat sõdurit maha ei jäetud, vaid veeti läheneva rinde ees kuni Lõuna-Saksamaani välja.
?Nii kui rinne lähenes, viidi jälle edasi. Ükskord, kui sõda lõppes, sain haiglast välja. Vist kümme haiglat käisin läbi, aga päris terveks ei saanudki. Aga vähemalt sõjajalgu ma kusagil ei jäänud ning pääsesin põrgust tulema.?
Kuigi liitlaste pommitabamusi sai ka mitu haiglat, kus eesti soldat sees oli.
?Pärast sõja lõppu töötasin koos kahe kaasmaalasega Passau lähedal talus. Sealt õnnestus saada ameeriklaste juurde sööklasse tööle ja täna võin küll öelda, et see oli mu elu parim töökoht. Mingit kontrolli ega ülevaadet jänkidel polnud, palju süüa kohale veeti ja kuhu see läks. Ega me midagi ei varastanud, vaid lihtsalt võtsime. Nii saime endale ka riided selga.?
Kull lisab, et alles maakera kuklapoolel elades sai ta lõplikult terveks. Aitasid nii antibiootikumid kui Austraalia soodne kuiv ja päikseline kliima.
Uuel kodumaal alustas metsatööl
Austraaliasse jõudis Kull 1948. aastal. Vist kõige esimese laevaga, mis Saksamaalt liikuma hakkas. Läbi Itaalia. Rahvusvaheline sõjapõgenike ühendus UNRRA organiseeris selle põgenike laeva.
Rohelisel Mandril alustas Kull sundtöödega, mida Austraalia riik ette nägi.
?Tööga kindlustati, kuid tegema pidid seda, mida vaja, ja seal, kus sulle käsk anti. Endal valida polnud. Mina alustasin metsatöödega. Olin õnneks puudemärkija, ise ei pidanud kirvega sekvoiasid raiuma.
Mäletan, et jäneseid oli toona siin maal nii palju, et toiduga meil probleeme polnud. Astu või peale. Võtsid malaka kätte ja lõid neid jooksu pealt maha. Püssi siis ei tarvitatud.?
Saksamaal Geisilingeni laagris oli Kull läbi teinud ehitustöölise ja maamõõtja kursused. Uues elukohas kulusid need oskused marjaks ära ja Kull alustas seejärel puusepana.
?Hakkasime kolme eestlasega maju ehitama. Sellega saime endale tööriistad ja natuke kapitali. Alustasime pangalaenudega. Aga eks ole ikka nii, et kus kolm eestlast juba koos, seal läbisaamist enam ei ole.
Lõpuks otsustasin, et jätkan üksi ettevõtjana. Nemad jäidki puusepaks, mina hakkasin äri tegema. Oma ärile panin põhialuse tegelikult maaga. Ostsin maad, ehitasin maja peale ja müüsin. Nii see järk-järgult kasvas. Esimene raha pidi kuskilt tulema ja selle pidid oma kätega välja teenima.?
Esimene miljon kõige raskem
Kull ütleb, et raha ja rikkus on tulnud justkui iseenesest. Neljakümne aasta jooksul on ta Austraalias jaganud välja 303 maakrunti ja ehitanud 152 suurt maja. Hiljem keskendus ta shopping-centrite ehitusele, millest neli on praegu välja üüritud ning teenivad protsenti.
?Esimese miljoni kokkusaamine oli raske. Järgmised on justkui iseenesest tulnud. Ei saa salata ? mul on Austraalias hästi läinud,? laiutab edukas ettevõtja käsi, justkui olles isegi sellisest edust üllatunud.
?Aga ega ma muud siin teha saanudki kui ainult tööd. Ööd ja päevad. Õppisin isegi arhitektitööd tegema.?
Praegu jätkavad Ylo Kulli alustatut tema tütar ja poeg, kes on isa firmades tegevdirektorid.
?Olen ise tagasi tõmbunud juba sellepärast, et ei oska arvutiga nii hästi ümber käia kui vaja. Keegi peab aga firmades toimuvat jälgima. Kuigi nime poolest juhin firmasid endiselt ikka mina.?
Kullist räägitakse Sydneys legende ja meenutatakse ikka hea sõnaga tema osa kohaliku eestlaskonna abistamisel ja toetamisel.
Ylo Kull
Sündinud 25. märts 1925
Tartumaal Vaimastvere vallas Rehe talus
emigreerus Eestist 1944
amet: ehitustööline, firmade I. Kull Group of Companies property investors omanik ja president
elukoht: Sydney, Austraalia
pensionär
hobi: golf
TIIT LÄÄNE
Eesti Spordileht
