Ei usu, et Eestis oleks inimest, kellest Viljandi pärimusmuusika festival täielikult mööda läheks. Kasvõi uudiseid vaadates-kuulates ning lehti lugedes märgati kindlasti, et säherdune üritus 24.- 27. juulini toimus. Ja mitte lihtsalt ei toimunud, vaid rokkis — kui sellist väljendit saab folkmuusikasündmuse kohta kasutada.
16. Viljandi folgi üldiseks teemaks olid näppepillid, kuid ega see tähendanud, et festival oleks koosnenud vaid keelpillimuusikast: oli ka koosseise, kus pelgalt üks kitarr muude instrumentide hulgas mängimas. Vaid näppepillidele jäi kindlaks aga näiteks Bruce Molsky USAst, kes laulis vanu kantriviise ning rääkis Ameerika muusika tekkest ja arengust. Näppepillikoosseisudest lõi sel aastal laineid veel ka Gjangsta ehk Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia muusikamaja näppepillide kvartett.
Vanad ja uued folgistaarid
Kõige vägevama kontserdi ning pikima järjekorra tekitas aga Zetod, kellele ka mina pöidlad pihus kõike paremat ja tuult tiibadesse soovin. Sõprade veenmisel läksin nii 20 minutit enne kontserdi algust kohale ning sain platsi kohe lava ees, parempoolse kõlari ääres. See kogemus ei unune iial — kõik külg külje kõrval, pea võimatu on end liigutada ning rahvas kogu hingest kaasa elamas ja tantsimas ning laulmas. Ja asjaolu, et hiljem tuli teineteisega suheldes veidi kõvemini rääkida, ei morjendanud kedagi. Tol õhtul oli kultuurimaja hoov festivali pealava.
Suurt populaarsust kogus taaskord ka eelmise aasta menuartist Fernando Stern Tšiilist. Seekord koos sõbra Alejandro Sotoga. Eks olnud selleks meil põhjamaal haruldane kuumaverelisus ning avameelsus, mis rahvast võlus. Kahjuks ise sel korral Fernando kontserdile ei jõudnudki, aga eelnevate kokkupuudete varal ning teiste vaimustusõhinat nähes võin kinnitada, et publik ei pidanud pettuma. Ja seda vahvat folgipublikut jätkus kõikjale – nii sise- kui väliüritustele, kuulama ja tantsima, päikest ning muusikat nautima. Just päikest, sest pikema staažiga folgirahvas ei suutnud meenutadagi vihmatut folki. Seekord oli ilm lausa nii kuiv, et kontserdipaiku tuli tolmu vähendamiseks niisutada.
Folgibeebid
Kuigi olin Viljandi pärimusmuusika festivalil alles teist aastat, pani silm tähele mõningaid uusi trende. Näiteks oli märgatavalt rohkem pisikesi folgifänne, kel sel aastal uuendusena küljes sildid nime ning vanemate kontakttelefoniga, kui laps peaks kusagil rahva seas kaduma minema. Laste, õigemini nende emade seas tekkis idee võsukesed lavale istuma sättida, et nad kontserti näeks. Lava ees seisvatele tulihingelistele fännidele tähendas see aga suhteliselt piiratud vaatevälja. Nii oligi lõpukontserdil lava nii paksult rahvast täis, et piltnikelgi tuli parema kaadri saamiseks tõugelda.
Rahvusvaheline oma rahva pidu
Kui aga jätta kõrvale kõik vingumised, pisut üleliia tipsutanud noormehed ja üldjoontes ikka kuulamiseks mõeldud kontserdil oma tantsuoskust/oskamatust demonstreerivad heledajuukselised näitsikud, siis oli üks igati vahva ja mõnus rahvusvaheline oma rahva pidu. Ei lugenud seal su rahvus ega usk, sest seal ja siis oldi kokku üks suur folgipere, kelle juured on sügaval esiisade maal ning muusikas. Ja mida sa hing ikka muud oskad tahta. Hea on elada omal vabal maal.
KARL SAKRITS
