Pimeduse saabudes meenuvad inimestele ikka möödunud valged ja helged ajad, tihtipeale just mõned erilised suvepäevad, mis teistest enam päikselised.
Seitsmele eestlasele on selleks säravaks mälestuseks kindlasti üksteist Venemaal veedetud päeva, mille vältel saadi näha meie suure idanaabri mitmeid eri tahke. Käidi piiri taga teatrit ja kultuuri otsimas ning otsitu ka leiti — lisaks kõigele muule… Kuid et pilt oleks selgem, alustagem algusest:
19. augusti pärastlõunaks kogunes Jõgeva Gümnaasiumi ette seitse jõgevlast, keda ühendab kirg teatri vastu: viis Liblikapüüdjat (Sandra Võsaste, Anna-Maria Vahur, Kadi Metsla, Virgo Ernits ja siinkirjutaja) ning kaks selle koosluse hoidjat, kes puhtalt vanuseliste iseärasuste tõttu ei saa kuuluda kooliteatrisse, kuid on siiski hingelt „Liblikapüüdjad“ (Lianne Saage-Vahur ja Toomas Vahur). Toomas oli kogu keeruka reisi planeerija ning asjaajaja, tegeles piletite ning kõige muu vajalikuga. Samuti oli ta asendamatu tõlk eesti noorsoole, kes oma vene keele oskusega just ei hiilga. Suur aitäh selle eest!
Öine rongireis oli omaette elamus
Nagu eespool mainitud, kogunesime koolimaja ette, kust kooli bussiga Tallinna poole teele asusime. Tallinna-Moskva rong väljus Balti jaamast kell 17 Eesti aja järgi ning pidi jõudma järgmisel hommikul kell 10 kohaliku aja järgi Moskvasse, mida ta minu isiklikuks üllatuseks ka tegi.
Öine rongireis ise oli aga elamus omaette. Nimelt leidis samal õhtul ning ööl aset veel kaks eestlastele üliolulist sündmust, mida seitse reisikaaslast Moskva rongi tillukeses kupees üritasid telefonis pesitseva raadio abil jälgida: kella üheksa paiku sai Eesti, täpsemalt Gerd Kanter olümpialt kuldmedali ning üsna kohe pärast seda oli algamas suve suursündmus — Öölaulupidu.
Õnnetuseks olime selle alguseks juba Eesti raadiojaamade levialast liialt kaugel ning pidime leppima venekeelsete poplugudega. Olime lahkunud tuttavast kultuuriruumist ning teel pimedasse tundmatusse.
Moskva Leningradski vaksalis oli unistel eestlastel vastas rõõmsameelne võõrustaja, proua Alla Zorina, tänu kellele me üldse Moskvasse sattusime.
Nimelt tegeleb Alla Moskvas ja ka laiemalt Venemaal koolinoorte teatritruppidega ning on ka ise ühe juhendaja. Mõned suved tagasi käis ta oma trupiga Eestis Rannal kooliteatrite suvekoolis. Sellest ajast peale on ta üritanud meie inimesi külla kutsuda, mis sel suvel viimaks ka õnnestus.
Alati positiivse ning hoolitseva Alla eestvedamisel laskusime metroosse. Moskva metroo on midagi sellist, mida ma elus varem näinud ei ole: nii sügaval maa all, et vaata ja imesta. Trepid, eskalaator, jälle trepid, veel üks eskalaator… metroo võis olla ligi saja meetri sügavusel ning mõnel pikemal eskalaatoritrepil vaikselt alla sõites tekkis isegi kerge kõrgusekartus. Igatahes oli päikesevalguse jällenägemine suureks kergenduseks. Jõudsime peagi turistide meelispaika number üks — Punasele väljakule.
Pärast kuulsamate vaatamisväärsustega tutvumist viis Alla meid ühte pisikesse vene restorani seenesuppi sööma ning seejärel juba oma töökohta Vene Teatriliidu hoones, kus saime mõnda aega jalgu puhata, et siis järjekordses rongis veel üks öö mööda saata.
Teine öö vagunis osutus ebamugavamaks
Teine öö õõtsuvas vagunis oli juba tunduvalt ebamugavam kui esimene. Rong oli kliimaseadmega varustatud, mis aga tähendas, et kolmekümnekraadisest kuumusest sai karge öökülm, sest seade jätkas väsimatult tööd öö läbi. Mingil hetkel läks isegi niivõrd jahedaks, et kiskusin lisaks vagunis leiduvatele villatekkidele endale veel magamiskotigi peale.
Igatahes ootasime pikisilmi hommikut, lootes, et laagris saab korralikult puhata ja pesta. Viimaks jõudsimegi Sõzrani. See on 300 000 elanikuga Tartu mõõtu väikelinn. Uusimad majad olid välimuse järgi otsustades ehitatud kauges nõukogude minevikus. Samast ajastust pärinesid ka sõiduteed ja autod nendel.
Elu nagu viiskümmend aastat tagasi
Üldse jäi mulje, et aeg on Venemaal väljaspool Moskvat kusagil viiskümmend aastat tagasi seisma jäänud ja valitsus nagu ei üritakski midagi parandada. Siiski, sõjatehnikat on neil rohkesti, nagu me teada saime. Nimelt asus Sõzranis suur sõjaväebaas, kust iga päev hulk koptereid välja lendas.
Nädal enne meie reisi oli lahvatanud Gruusia konflikt, ei tekitanud pidev sõjamasinate näitus meis erilist turvatunnet. Siiski jõudsime elu ja tervise juures laagripaika. Jah, just laagripaika, sest kuigi tegemist oli teatrilaagriga, oli meile teada, et üritus toimub linnas.
Rongiretkele järgnes umbes tunnine bussireis, mille tulemusena jõudsime ajastutruusse pioneerilaagrisse kusagil metsas. Hiljem avastasime ka laagri nime, mis oli ühtlasi ka, nagu ma aru sain, asutuse aadress: „Sõpruse planeet”.
Esimesest kultuurišokist üle saanud, asusime tutvuma kohalike olude ning inimestega. Olgu öeldud veel nii palju, et saabusime teistest laagrilistest päev varem. Puht-logistilistel põhjustel, sest me saime selleks päevaks sobivad rongipiletid.
Lühikese uurimusretke tulemusel saime aga teada, et me pole laagris sugugi üksi, meie kõrvalruumis ööbis prantsuse puhkpilliorkester, kes oli tulnud Sõzrani rahvusvahelisele puhkpillifestivalile, millele järgnes kuulus tomatifestival, millele omakorda järgnes üleriigiline teatrifestival.
Laagris oli bassein, dušid, mis vaid harva sooja vett andsid, käbine võrkpalliväljak, niiskusest kahjustatud lauatenniselauad, kolm kujukest kodumaale ustavaist pioneeridest, viie ruutmeetri suurune puhvet ning lahmakas söökla, mille menüü toiteväärtus oli küll täitsa korralik, ent igasugune maitseelamus jäi saamata.
Hommikuti nuputasime, mis meile toidu kõrvale pakutav vedelik võiks olla, sest lõhna ja maitse järgi otsustades oli see midagi tee ja kohvi vahepealset. Õiget vastust me kelleltki küll teada ei saanud, aga kuna venelased on tuntud oma teearmastuse poolest, siis otsustasime seda siiski tšaiks kutsuda. Oli, mis ta oli, aga kõhu sai täis, nälga ei jäänud.
Inimesed olid rõõmsameelsed
Õhtupoolikul saime siiski veel ka linnaga tutvust teha, sest prantslased andsid kohaliku kultuurikeskuse ees mingisuguse huviõppepäeva raames väikese kontserdi ning meil lubati lihtsalt ringi vaadata ning ümbrust nautida. Seda ka oma võimete piires tegime.
Muusika oli hea ning inimesed rõõmsameelsed, olgugi, et me nende keelest aru ei saanud.
22. augusti hommikupoolik oli rahulik. Kõndisime niisamuti ringi, tegime tutvust putkapidajaga, vene mahlaga, söökla rikkaliku menüüga ning võrkpalliplatsiga. Alles lõuna paiku hakkasid kogunema teised laagrilised, kellele pakkus tohutut huvi ja nalja eestlaste kohalolu. Üks trupijuhtidest, Aleksandr, oli kuidagi ära õppinud ka eestikeelse „Tere!“ ning asus seda agarasti kasutama. Laagris veedetud päevade jooksul üritas ta veel keelt väänata ka „Tere hommikust!“ ja „Head ööd!“ soovides, millest viimane talle eriti keerukaks osutus.
Rahvusvaheline laste teatrikool
Kella viieks samal õhtupoolikul olid kõik trupid kohal ning rahvusvahelise laste teatrikooli nime kandev laager võis alata. Väljastpoolt Vene Föderatsiooni olime vaid meie ning veel sama palju leedukaid. Ühe meie toakaaslase ema oli muide valgevenelane ning tal endal seetõttu kaksikkodakondsus või midagi säärast. Igatahes pidi tal alati mingi passilisa kaasas olema.
Laagri pidulik avamine kujutas endast kõigi osalevate gruppide tutvustamist. Jõgevlased kogusid hulga sõpru, tehes ühise energiaringi, mis on Liblikapüüdjate traditsioon ka enne etendust. Suurem osa teisi truppe tegid nalja ning seletasid, kust nad pärit on.
Rõõmsatujuliselt ning juba hoopis suuremate sõpradena läksime kõik laiali, algas ööelu. Kohalik isehakanud DJ lasi kõlaritest tõsist tantsumuusikat, mis rahulike eestlaste kõrvadele just kõige meeldivam polnud. Aga kuna on teada, et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse, jätaksin siinkohal selle teema sinnapaika.
Ärkasime kell üheksa, kui meie võõrustaja laagris, Maša, meid voodist üles ajas, et hommikust sööma minna. Kõhud täis, koguneti ühiselt suure lava juurde ning jaguneti töörühmadesse.
Toomas tegutses tõlgina
Vaieldamatult populaarseim oli Fjodor Suhovi näitlejameisterlikkuse ja improvisatsiooni rühm, kuhu olime ka meie, kolm veidi vanemat Liblikapüüdjat, end kirja pannud. Anna-Maria ning Sandra otsustasid klounaadi kasuks, mida õpetas Vladimir Filonov.
Et pisikesed on koolis nüüdseks neljandas klassis, siis ei olnud neil mingit võimalustki osata vene keelt ning aastaga saavutatud inglise keele tase piirdus koerte, kasside ning muu säärase nimetamisega. Seetõttu käis Toomas tüdrukutega tundides kaasas ning võttis enda kanda tõlgi raske ameti.
Meie õnneks oskas Fjodor ka küllalt hästi inglise keelt ning kuna ka leedukad, kes muuseas olid meiega ühevanused, oskasid vene keelt eestlastega samal tasemel, olles samuti Fjodori grupis, rääkis meie grupijuht pea kõike nii inglise kui vene keeles. Viimaks oli kakskeelsusest siiski ka kasu, sest pikapeale hakkas meilegi tunduma, et vene keelest aru saame. See võis siiski petlik olla, sest Eestisse tagasi jõudes oli keeleoskusetunne ka kohe kadunud.
Laagris oli veel plastika- ehk tantsukursus (Mairbek Mataev) ning spetsiaalne töötuba trupijuhtidele, keda juhendas kindlal käel Mihail Tšumatšenko.
Järgnevad kolm päevad olid ajaplaanilt identsed: kell üheksa äratus ja hommikusöök, millele järgnes hommikune õppetund. Kell 14.00 lõunasöök ning seejärel õhtune tund, mille lõpetas õhtusöök kell 19.00. Fjodori näitleja meistriklass jagas mõlemad tunnid kaheks, millest esimene pool veedeti välilaval kõiksugu aktiivseid ja liikumist nõudvaid harjutusi tehes.
Fjodor tuletas küll pidevalt meelde, et näitleja peab suutma pidevalt olla kaks isikut korraga — kehastatav tegelane ja näitleja, et oma kolleegile mitte haiget teha, kuid sellele vaatamata olid iga tunni lõpuks suurema osa õpilaste põlved, käed või mõni muu kehaosa pisut muljutud või verised.
Sest kui juba hoogu mindi, unustati kohati lisaks übritsevale ka iseend ja oma valu. Siiski ei tehtud viga teineteisele, hooletu oldi enda kaitsmisega. Heaks näiteks välitunnist oleks vast mäng „Mäe kuningas“, mis seisnes kahe vaenutseva põlisrahva võimuvõitluse simuleerimises, mille käigus mängiti aegluubis läbi võitlus mäe pärast. Eelnevalt lepiti kokku kaotajad ja võitjad, isegi hõimude trajektoor, kuid kogu emotsiooni ja liikumise andsid stseeni siiski näitlejad. Ja kui jäigi mõni käbi valusasti rinnakorvi suruma, polnud sellest hullu.
Kordumatu emotsionaalne õhustik
Tundide teise poole veetsime klaasseintega saalis, kus keskendusime rohkem just endale, oma mõtetele ja sellele, kuidas neid kontrollida. Siia kuuluvad harjutused olid mõtlemist ja aega nõudvad ning panid kohati proovile ka meie emotsionaalse taluvuse piirid.
Kui tundide esimeses pooles sai valatud nii higi kui verd, siis teine pool oli just pisarate päralt, tuletades mõningaile meie grupist meelde lahkunud tuttavad ja sellega kaasneva kurbuse. Mõttemängudest on enim meeles „Angel in the crowd“ (Ingel rahva seas). Seda valmistasime ette kõik laagris veedetud päevad ning jõudsime lõpptulemuseni alles hommikul, kui meie trupp lahkus. Harjutus ise oli järgmine. Igaüks valis endale kaks isikut grupist ja moodustas koos nendega võrdkülgse kolmnurga. Seejärel tuli sinna juurde mõelda hea sõber, keda igatsesime. Lisaks tuli kujutleda keskkonda, kus me viibisime, ning seal toimuvat (näiteks mingi kindel mets ja sealsete puuokste õõtsumine detsembrituules). Kogu tegevust saatis veel ka imekaunis muusika, mis tekitas kordumatu emotsionaalse õhustiku.
Kuidas me „Rannat tegime“
Kuigi päevad olid sarnased, erinesid õhtused öötunnid suuresti. Näiteks leidis 26. augusti õhtul aset „Eesti õhtu“, mis tähendas, et meie pisike kooslus pidi sisustama umbes tunnikese eesti mängude, traditsioonide, kommete ju muu säärasega.
Idee oli ilus ja hea, kui vaid keegi oleks meile seda maininud enne lagrissesõitu. Et mõttega tuldi lagedal alles kohapeal, tuli korraldada midagi meile omapärast sealsete vahenditega. See aga osutus oodatust keerukamaks.
Meie idee oli lihtne: teeme Rannat ehk paneme mitusada teeküünalt pimedasse laagrisse hajutatult põlema ja laseme head eesti muusikat suurtest kõlaritest. Lisaks otsustati, et Kadi loeb „Jevgeni Oneginist” Tatjana kirja eesti keeles. Siis aga ilmnesid üsna omapärased takistused, mida me ette ei näinud. Esiteks ei olnud kogu Sõzrani linnas soovitud hulgal teeküünlaid ning neid käidi kusagilt kaugemalt spetsiaalselt toomas.
Kadi ei mäletanud „Tatjana kirja“ täpselt peast, seega tuli meil leida üles mõni internetipunkt, et vajalik tekst siiski kätte saada. Et „Eesti õhtule“ eelnenud päeval viidi meid linna suurele tomatifestivalile, oli lootust ka mõni internetipunkt üles leida. Suur oli meie rõõm, kui selle ühes hoovinurgas asuvast kosmeetikapoest ka leidsime.
Nüüd jäi veel vaid muusika. Selle eest võlgneme tänu elektroonikafirmadele ja arendajatele, kes on teinud võimalikuks suure hulga muusika mahutamise pisikese telefoni sisse. Kuigi lugusid oli palju, tekitas nende hulgast valiku tegemine siiski raskusi, sest „Ranna ime“ jaoks ei sobi kõik heliteosed. Valik tehtud, otsisime võimalust see arvutisse saada.
Läks tarvis kaht sülearvutit, kaht mobiili ning olude sunnil viimaks ka mikrofoni, sest kuigi lugu saadi mp3-na kenasti arvutisse ja sealt mp3- mängijale, ei saanud me muusikat sealt kõlaritesse, sest puudus kõige tavalisem helijuhe, mis igasse makki või arvutisse sobib. Seetõttu olimegi sunnitud mängima laule telefonist ning hoidma mikrofoni võimalikult selle lähedal.
Üliemotsionaalsusega tuli leppida
Eks ole teada tõde, et raskused on ületamiseks ning ma usun, et saime keerukate olukordadega päris kenasti hakkama ja hoidsime Eesti au kõrgel. Igatahes oli vastukaja vapustav. Laagrilised kõik lihtsalt puhtsüdamlikult armastasid meid pärast seda õhtut: tirisid pidevalt ühispildile, üritasid juttu teha (mõni ka kergelt sebida) ja üldse üdini meile kõige paremad sõbrad olla.
Mõnda aega oli see isegi vaimustavalt tore ja meeldiv, kuid pikapeale kippus tõepoolest tüütuks muutuma, mistõttu üritasime õhtuti just isekeskis eestlaste ja mõningate leedukatega olla (ikkagi eurooplased ja rahulikud inimesed).
Kui juhtus, et meie vene sõbrad olid seltskonnas vähemuses, olid nemadki tagasihoidlikud ja vaiksed, aga kohe, kui neid oli rohkem, tekkis ka põletav soov kõva häälega ja hästi palju rääkida. Siiski saime kõigiga üsna hästi ja sõbralikult läbi. Pealegi olime ju meie külalised nende kultuuriruumis, mistõttu üliemotsionaalsusega tuli lihtsalt leppida.
27. augusti õhtupoolikul kell 16 algas piduliku avastseremooniaga Ülevenemaaline noorte teatrifestival, mille raames ka meie teatrilaagri grupid üles pidid astuma, et näidata, mis nädalaga selgeks saadud. Et me tõepoolest pidime ning tahtsime esimeseks septembriks kodus olla, ei jäänud me laagri lõpuni kohale ning etendustes meiega arvestada ei saanud. Siiski andsime endast kõik, et tüki ideelist osa välja kujundada — nii vähe või palju, kui me suutsime.
Lahkumiseks läks tarvis 20 minutit
Oma viimasel ööl laagris magasime vähe. Olime uute sõpradega kaua üleval ning ajasime juttu. Ka keelebarjäär ei tähendanud enam midagi.
28. augusti hommik möödus veel tundides, kuid kõike saatis kurb aimdus, et peagi on kõigel lõpp. Fjodor andis meile viimasteks tundideks sobivad ülesanded, mis meie kujutlus- ja improvisatsioonivõime veelkord proovile panid. Ma mitte ei üritagi neid kirja panna — see poleks lihtsalt võimalik. Olid sellised heast ja positiivsest energiast kantud.
Kell neli päeval toimus väljasõit linna — meie raudteejaama, teised festivalile. Enne veel tehti võimalikult palju pilte, anti teele kaasa häid mõtteid ja peeti maha viimased vestlused. Nii mõnigi jõudis juba nutta ja paar korda kallistamas käia, ehkki pidime Sõzrani sõitma ühise bussiga. Aga linnas saavutas hüvastijätt igatahes totaalselt uued mõõtmed. Me lihtsalt seisime, kuni kõik järgemööda kaisutamas käisid. Mitmel tüdrukul veeresid põski mööda alla suured pisarad ning kuigi olime vahetanud ehk vaid paar sõna, käidi vähemalt kolm korda head teed soovimas.
Kokkuvõttes läks meie lahkumiseks tarvis ligi kakskümmend minutit, mille vaieldamatuks haripunktiks oli hetk, mil kõik tegid suure ringi ümber bussi, millega me lahkuma pidime, ning laulsid ringis joostes „Katjušat“ ja „Käsna-Kalle Kantpüksi“. Olime selle neile eesti keeles peaaegu selgeks suutnud teha. Viimaks sai bussijuht end sellest möllust siiski vabaks rabeleda ning kui ka viimased bussi järele jooksjad olid maha jäänud, võttis maad juba unustatud rahu ja vaikus. Raudteejaamas tuli küll veel kolm tundi õiget rongi oodata, aga oli siiski hea teada, et oleme teel koju…
Kodust paremat paika pole
Järgnevad kaks ööd rongis ei tundunudki enam nii jubedad kui minnes, aga ehk olime siis juba liialt väsinud, et üldse midagi tunda. Sest kuigi meil tuli taas terve päev Moskvas Tallinna rongi oodata, ei läinud me vaksalist kuigi kaugele. Käisime vaid lähima kaubamajaga tutvumas, sõime kohalikku rämpstoitu ja otsisime veel viimaseid kinke kodustele.
Olime nõnda väsinud ning ka Venemaast kergelt tüdinud. Hetk, mil Moskva-Tallinna rongi uks avanes ning vagunisaatja rõõmsalt „Tere õhtust!“ lausus, oli kirjeldamatult südantsoojendav ning hea, sest see oli killuke kodumaast, mis meile Venemaa pealinnas vastu naeratas. Tähistasime koju viiva rongi peale jõudmist pannkookidega restoranvagunis, mis oli ka viimane võimalus alles jäänud kopikatest/rubladest lahti saada. Järgmise päeva hommikusöögiks olime juba kodus.
Kuigi reisi käigus tuli ette kõikvõimalikke ebameeldivusi, väsimust, negatiivseid ja vastakaid tundeid ja mida kõike veel, jääb siiski meelde vaid parim, mille üle ka ise kodus naerda saab. Katsumused teevad inimesed tugevaks ja lähendavad üksteisele.
Me läksime venemaaöe otsima teatrit ja kultuuri, seda me ka leidsime ja pettuma ei pidanud. Avastasime tõelise vene hinge ja oleme selle üle rõõmsad, kuid usun, et räägin kõigi eest, kui ütlen, et kodust paremat paika ei ole. Teinekord on selle mõistmiseks lihtsalt tarvis mujal ära käia. Aitäh kõigile, kes selle unustamatu elamuse meile võimaldasid!
KARL SAKRITS
Õppisime klounitrikke
Mulle meeldis see, et ma sain palju sõpru, meie õpetaja oli tore, õppisime klounitrikke. Moskvas käisime Punasel väljakul, see oli suur, punane ja ilus. Käisime ka Leninit vaatamas, tema ei olnud kuigi ilus.
Teatrilaager oli peaaegu 900 km Moskvast kaugemal ühes vanas pioneerilaagris. See oli hästi sinine ja pioneeride kujusid täis. Me sõitsime kaks ööd rongis. See oli tore, sai hästi palju nalja. Kõige toredamad olid aga siiski meie suured Liblikapüüdajd Kadi, Karl ja Virgo ning tädi Alla ja Maša Venemaalt.
Anna-Maria Vahur
Laagris ei olnud kunagi igav
Üks minu selle suve meeldejäävamaid reise oli reis Venemaale, kus me käisime kooliteatrite laagris Sõzranis. Sõzrani jõudmiseks pidime sõitma rongiga kaks ööd. Peale esimest rongis veedetud ööd jõudsime Moskvasse, kus saime olla terve päeva. Moskvas meeldis mulle eriti Punane väljak. Mul oli võimalus näha oma silmaga Leninit.
Laagris olid väga huvitavad tunnid ja ka vabal ajal ei olnud kunagi igav. Laagris olime Anna-Mariaga klounaadi grupis.
Tagasi sõites ületasime Venemaa ja Eesti piiri kell 3 öösel. Ma ei mäleta sellest muud kui seda, et ärkasin korraks üles, nägin Vene piirivalvurit ja jäin uuesti magama.
Sandra Võsaste
