PUKSIKU JÄRJEJUTT
Ühel hommikul ärkas Mari paukude ja kolina peale, mis õuest kostis. Need ei olnud raketid ega kloppinud keegi vaipa, vaid õues möllas torm. Tüdruk hiilis kikivarvul aknani ja tõmbas kardina eest. Esmalt peatus ta pilk vanal kuuril, mille uksed kõvasti vastu seinu paukusid. Aknast paistis ka naabrite tühi koerakuut, mille vana plekk-katust tuul kõvasti rullis. Torm tahtis justkui kõik puud endaga kaasa võtta ning terve tänava valguseta jätta.
Mari jooksis kibekiirelt trepist alla ema juurde, kes rahulikult isa kõrval magas. Tundus, et nemad ei kartnud midagi, kuid väike tüdruk värises meeletult. Mari äratas ema ning kutsus ta kiiresti akna juurde. Ka ema kohkus pisut, kuid väitis rahulikult, et torm tuppa ei pääse, ning kutsus tütre kööki sooja kakaod jooma.
Pärastlõunaks oli torm pisut vaibunud, kuid päris möödas veel polnud. Tugeva tuule tõttu ei julgenud Mari ema ja isaga poodi kaasa minna, kuid vanemad väitsid, et süüa peab siiski ostma. Tüdruk pidi üksinda koju jääma.
Vanemad jätsid televiisori mängima, et tüdrukul lõbusam oleks ja ta end väga üksi ei tunneks. Sellistel jubedatel hetkedel tundis Mari suurt kurbust, et tal õde või venda pole. Teistel tüdrukutel lasteaiast olid kõigil õde või vend, kellega igaval ajal mängida saaks.
Televiisoris näidati toredat multifilmi käsnast, kes elas vee all ananassi sees. Juba tundiski Mari, et polegi väga hirmus niimoodi üksinda kodus ema ja isa oodata, kuni äkitselt läks terve tuba pimedaks ja ka televiisori pilt kadus ekraanilt. Elekter oli ära läinud!
Järsku hakkasid aknaklaasid hullemini värisema, naabrite koerakuudi plekk-katuse rullimine kostis veelgi valjemini ja tuul tahtis justkui tuppa pääseda. Väike Mari peitis ennast laua alla, närides seal küpsist nagu hiireke. Vanemad ei tulnud ikka veel koju ja ka tuba ei läinud valgeks. Mari võttis julguse kokku, jooksis akna juurde ja piilus välja. Terve tänav oli pime ning enam polnud näha ei naabrimaja ega vana kuuri.
Mari kella ei vaadanud ja sellepärast ta ka ei teadnud, kui kaua ta niisama pimedas põrandal istus, kuid see oli kindel, et päris jupp aega. Ühel hetkel taipas tüdruk, et niimoodi ei saa jätkuda, et terve maja on pime. Ta läks kummuti juurde ja võttis sahtlist taskulambi. Tuba sai pisut valgemaks. Tüdruk otsis kummutist ka joonistusvihiku ja värvilised kriidid. Joonistamine tegi tuju pisut paremaks, kuid silmad väsisid peagi ära, sest valgust oli selliseks kritseldamiseks siiski vähe.</P>
Mari kustutas taskulambi ja heitis diivanile pikali. Enam ta nii väga ei kartnud, oli pimedusega juba harjunud. Kuid iga kord, kui tuul jälle ukse taga prõmmis, tekitas see temas pisut hirmu. Mari haaras jalutsist teki, laotas selle endale peale ja toetas pea padjale. Alguses und ei tulnud, kuid siis ta tukastas korraks. Kõigest paar minutit pärast uinumist ärkas tüdruk selle peale, et kuulis väljast, kuidas auto peatus. Automürin polnud Marit veel kunagi niimoodi rõõmustanud kui seekord. Ta ju teadis, et nüüd on ema-isa kodus ning kartmiseks pole enam mingit põhjust. Tüdruk jooksis välisukse juurde ja piilus välja, et näha, kas vanemad kogu poekraamiga ise sisse saavad. Kuid need, kes õue sõitsid, olid hoopis võõrad.
(järgneb)
Et teada saada, kes Mari koduaeda tulid, muretse endale ka järgmise nädala laupäevane Vooremaa! Kui tahad meiega kaasa mõelda, saada toimetusele omapoolne variant sellest, kuidas lugu edasi võiks minna.
