Väike Mari kasvab suureks

20. 

Koer jooksis hooga ja klähvides laste poole. Laste näod venisid laiale naerule, sest see oli õige koer – naabrinaise suur koer. Mari ja Jaan jooksid kiiresti naabri juurde uudisest rääkima. Vana naine tõusis kärmelt ja kutsus koera, kes rõõmsalt niuksudes tema juurde jooksis. Lapsedki keksisid õnnelikult naabrinaise väravani, kes neile aiast hüüdis: “Aitäh, lapsed! Aitäh!”

Mari ja Jaan noogutasid ja lehvitasid naabrinaisele. Nad jalutasid aeglaselt Jaani aeda ja istusid murule palli veeretama.

“Ega me sellest ju kellelegi räägi?” küsis Mari.

“Ei, pole vaja, las see igaks juhuks jääda nii,” vastas Jaan ja veeretas palli kuuriuksest sisse. Lapsed oleksid tahtnud pisut ka Mari aias mängida, kuid juba hüüdis Jaani isa poja tuppa, sest õues hakkas hämarduma.

Mari jooksis trepist üles oma tuppa. Ema käskis tal pisut koristada ning seda tüdruk ka tegi, sest ta tahtis alati emale hea tütar olla. Hilja õhtul käis Mari pesemas ja heitis magama. Ema-isa laulsid talle unelaulu ning lahkusid toast, kustutades enda järelt tule ja sulgedes ukse. Mari aga ei saanud veel niipea magama jääda. Kella ta eriti hästi ei tundnud, kuid teadis, et on juba väga-väga hilja. Und ei tulnud ja tüdruk kõndis toas ringi. Tuld ta põlema panna ei julgenud, sest siis oleksid ema ja isa koridorist seda märganud ning tulnud pärima, miks nii väike tüdruk nagu Mari ikka veel ei maga.

Tüdruk tõmbas kardinad akende eest ning vaatas Jaani maja poole. Ka Jaani toas ei põlenud tuld, kuid tüdruk nägi, et poiss samuti aknal piilub. Ta nägi, et Jaan lehvitab ning Mari lehvitas vastu. Jaan kadus äkki aknalt ning mõne minuti pärast nägi Mari, et poiss laskub mööda vihmaveetoru alla. “Uu, Mari, ae!” hüüdis Jaan ning lehvitas nüüd päris akna alt.

“Tss, ole tasa, Jaan,” pahandas Mari, “emme ja issi kuulevad.”

“Tule alla. Mul on plaan, kuidas alati suhelda saame, kui me toas peame olema,” ütles poiss ning naeratas kavalalt.

“Kas see on midagi kurja?”

“Mis kurja?” naeris Jaan, “see on lihtsalt väga kaval. Väga salakaval.”

“Aga kuidas ma alla tulen?” uuris Mari.

“Lasku samamoodi aknast alla, nagu mina seda tegin,” õpetas Jaan, “aga tule ettevaatlikult välja, siis hoia tugevasti kätega kinni, jalad lase lõdvaks, et sa libiseksid. Pane vihmajope selga, sest see on eriti libe.” Jaan silitas käega oma tumesinist vihmakeepi, et tüdruk aru saaks, mida ta mõtleb.

Mari otsis kapist heleroosa vihmajope, tõmbas selle endale ümber ning libistas ennast alla. Pisut määris ta seejuures küll oma jalanõusid, kuid tüdruk ei teinud sellest suurt numbrit. Ta hiilis koos Jaaniga põõsasteni ja kuulas, milline oli Jaani plaan. Idee oli väga kaval ning koos otsustatigi, et järgmisel päeval see teostatakse. Siis õpetas Jaan Marile, kuidas mööda vihmaveetoru tagasi üles ronida. Kui Mari aknast sisse oli jõudnud, poisile lehvitanud ja akna sulgenud, jooksis Jaan ka ise koju.

blog comments powered by Disqus