26. 

Järgmisel päeval said lapsed alles lõunaajal kokku, et kahekesi mängida. Sest lisaks sellele, et Mari oli kauem maganud kui tavaliselt, pidi ta koos vanematega korraks linnas käima. Nimelt oli vaja Mari kooliasju ajada, et juba varakult kooli sissesaamine korras oleks.

Kui lapsed lõpuks kokku said, küsis Jaan:

“No, kas sa tahad juba kooli ka minna?”

“Jaa, nii kohutavalt,” naeratas Mari ja istus Jaani aias murul asetsevale ruudulisele kattele.

“Pärast hakkab sul seal äkki igav ja sa kahetsed, et praegu…”

“Ei hakka Jaan, usu mind! Mõtle, koolis ju joonistatakse, tehakse jooksuvõistlusi kehalise tunnis, vahetundide ajal käiakse puhvetis kommi ostmas, siis veel kirjutatakse, loetakse raamatuid, jutte, luuletusi. Toimub palju põnevaid üritusi. Oh, Jaan, ma tahan nii väga juba minna.”

“Kust sa seda kõike tead?” päris Jaan.

“Ega ma loll pole. Ma olen sinu tegemisi jälginud ja kõike hoolega kuulanud, mida sina või vanemad mulle rääkinud.”

“Ma ei arvagi, et sa loll või rumal oled,” ütles Jaan.

“Siis on hea. Aga tead mis? Ma mõtlesin, et võiksime ujuma minna.”

“Me ei tohi kahekesi minna, oleme veel liiga väikesed. Ja pealegi – ma ei oskagi veel päris hästi ujuda,” ütles Jaan.

“Ega mina ka ei oska. Ma lihtsalt sulistan vees ja võiksime kummipaadiga mängida.”

“Aga me ju ei tohi kahekesi minna. Oleme veel väikesed.”

“Mh, kutsume mõlemate vanemad kaasa! Mõtle kui tore… ööbiksime telkides, teeksime lõket. Ujuksime. Kusagil mere või järve ääres,” naeris Mari.

Jaan mõtles veidikene. Õigemini ta mõtles päris kaua ja ütles siis kavalal toonil:

“Loomulikult! See on super hea idee! Meie oleme päri, aga kas ka vanemad?”

“Hm… meil ei jää muud üle, kui küsida. Täna läheme ja räägime kumbki oma vanematega,” vastas Mari.

Lapsed olid väga rõõmsad, sest nad olid juba ärevil tuleviku ees, mis tõotas tulla väga põnev. Ehkki nende jaoks oli tulevik vaid paari päeva kaugusel.

Kell lähenes kaheksale, kui Mari juba päris uniseks muutus ja ta mõistis, et oli viimane aeg vanematega juttu puhuda. Ema ja isa istusid elutoas diivanil ja vaatasid televiisorit, kui järsku Mari nende ette ilmus, nii et isa enam telekat ei näinud.

“Mari, sina oled endast ikka päris hästi arvama hakanud, et nõnda isa segama tuled…” jõudis isa öelda, kuni Mari teda segas:

“Issi, emme, mul on teile suurepärane ettepanek ja sellest keeldumine oleks lausa patt!”