24

Lõpuks oligi see päev käes — väikese Mari sünnipäev. Ta pikutas juba varahommikul kannatamatult oma voodis, oodates vanemaid tordi ja kingitustega. Varsti kuuliski ta ukse taga sagimist ja nihelemist. Kiiresti peitis tüdruk pea patjade vahele ja tõmbas teki endale peale. 

Ema ja isa avasid aeglaselt ukse ja tulid lauldes sisse. Isa küll eriti viisi ei pidanud, kuid ema ilus ja kõrge lauluhääl päästis isa hädast välja.

Väike Mari tõusis voodil püsti ja vaatas hetke, kuidas emme-issi laulavad. Nad asetasid laulu lõppedes kingitused ja tohutu suure valge kreemitordi Mari voodijalutsile.

“Palju õnne, väikseke!” hüüatas ema rõõmsalt ja tõttas tütart kallistama.

“Aitäh, emme,” naeratas Mari ja kallistas vanemaid, “aitäh, issi!”

Mari lausa hüppas voodist välja ja läks kingituste juurde. Ta silmitses igat pakki suure huviga. Isa seletas, et vanavanemate ja sugulaste kingitused tulevad õhtul, mil Mari sünnipäeva pidama hakatakse ja kuhu peaaegu kõik lähedased sugulased kohale on kutsutud.

Mari avas ühe paki, teise ja kolmandagi ning juba oli kogu lootus, mis mängutelefonide peale pandud oli, kadunud. Siiski märkas ta peagi tordi taga suurt karpi, millel kollaste partidega paber ümber. Kiiresti avas tüdruk paki ja seal need olidki – roosad läikivad telefonid! Küll oli tüdruk rõõmus. Muidugi rõõmustas ta iga kingituse üle, sest ta sai veel ka uue nuku, lilledega serviisi ja palju joonistusvahendeid. Kuid siiski oli ta kõige õnnelikum just telefonide üle.

Õhtuks olid sugulased ja tuttavad kohale kutsutud. Ka Jaani pere oli kohal. Külalised istusid suure laua taga elutoas. Laud oli kaetud väga rikkalikult: seal oli kooke ja pirukaid, mitut sorti salateid, lihatoite ja maiustusi, puuvilju, jooke ja palju muudki.

Kui sünnipäeva laul lauldud ja jõutud juba süüa ja juttu ajada, istusid kõik külla tulnud lapsed esikus maas, suured aga kas köögis või elutoas.

“Said sa siis palju kingitusi?” uuris Mari peretuttav Laura.

“Jaa. Väga palju ja ilusaid,” naeratas Mari.

Jaan vaatas tüdrukut küsivalt. Mari mõistis, et poiss tahab telefone näha. Tüdruk noogutas ja Jaan muutus palju rõõmsamaks. 

25

Varsti lahkusidki kõik külalised peale Jaani perekonna ja Mari ema hakkas köögis koristama. Mari ja Jaan kiirustasid tüdruku tuppa. Nad istusid voodi ette maha ja Mari võttis kapist paki, kus olid roosad läikivad telefonid.

“Ohoo!” hüüatas Jaan, kui ta paki enda kätte sai, “aga ikka roosad, jah?”

“Jah, aga see on ikkagi tore, et need nüüd meil olemas on!”

“Jaa!” rõõmustas Jaan.

Lapsed võtsid telefonid pakist välja ning Jaan pani mõlemasse patareid õigetpidi sisse. Pisut luges poiss kasutusjuhendit ja varsti oligi mõlemal selge, kuidas teineteisele helistada saab.

Mari jättis Jaani oma tuppa, ise jooksis aga elutuppa, et teada saada, kui hästi juttu kuulda on.

“Hei, kuuled sa mind?” küsis Jaan telefoni.

“Jaa, kuulen,” rõõmustas Mari.

Nõnda rääkisid lapsed pisut omavahel, kuni Jaani vanemad otsustasid, et on aeg koju minna.

Õhtu oli juba päris hiline. Mari oli juba pesemaski käinud ja ema-isa talle veelkord õnne soovinud ja unelaulu laulnud. Tüdruk pani heleroosa telefoni padja alla ning tahtis juba magama heita, kui aparaat järsku  tirisema hakkas. Kiirest võttis ta telefoni padja alt välja, vajutas punast nuppu ning kuuliski Jaani häält.

Lapsed läksid mõlemad oma akendele ja nägid rääkides teineteist. Nii oli päris lõbus rääkida, kui häält oli kuulda ja  samal ajal sõber ka aknast näha oli.

Varsti jäid mõlemad pisut uniseks, sest alles oli ju sünnipäevapidu olnud, mis päris ära väsitas.

“Ma tahan nüüd küll magama minna,” otsustas Mari ja lehvitas aknast Jaanile.

“Jaa, olgu, mina tahan ka. Head und!” vastas Jaan ja lehvitas vastu.

Lapsed lõpetasidki kõne ning heitsid voodisse.

Jaan vajus kiiresti unne, kuid Mari ei saanud niipea sõba silmale. Ta mõtles pisut veel oma mõtteid. Oli ju nii hea teada, et nüüd on ta seitsmeaastane. See oli vanus, mida ta oli alati oodanud. Küll mõtles ta kooli peale, ka selle peale, et nüüd ei peagi Jaan teda ehk enam nii väikeseks tüdrukuks, kuid und ei tulnud kuidagi. Ta kuulis, kuidas ema ja isa all köögis midagi rääkisid ning varsti tõusis Mari voodist. Ta läks trepist alla kööki ja istus issi sülle.

“Kallike, miks sa ei maga?” küsis isa ja ema paitas tütre pead.

“Mul ei tule und. Ja te olete alati rääkinud, et varsti olen nii suur, et võin teiega kaua üleval olla. Kas täna juba pole see aeg?” naeris Mari ja kallistas isa kõvasti.

Vanemad olid sellega täiesti nõus, et Mari nendega pisut kauem üleval on. Veidi aega tüdruk isegi rääkis nendega ja kuulas suurte inimeste jutuajamist.

Hetk hiljem vajus ta aga isa süles magusasse unne. Isa viis tütre süles trepist üles, pani ta  voodisse, kattis tekiga ning suudles õrnalt põsele.  

Kui tahad teada, mis järgmisel päeval juhtus, osta ülejärgmise nädala laupäevane Vooremaa!