Järgmisel päeval jooksis Mari Jaani ukse taha. Tal oli hea uudis – tal olevat idee, kuidas mängutelefonid saada. “Jaan, mul tuleb ju kohe sünnipäev. Ma saan seitsme aastaseks,” ütles Mari Jaanile rõõmsalt, kui nad koos poisi toas vaibal istusid. “No ja siis?” uuris Jaan.“Ma võin ju emmele-issile öelda, et tahan sünnipäevaks telefone. Siis me ei pea sinu raha selle peale raiskama. Seda teeksid hoopis emme-issi. Ja nad ei oleks üldse pahased. Ma olen selles enam kui kindel!”

Jaan oli tüdrukuga kohe nõus. Mari sünnipäev, nagu lapsed kalendrist järele vaatasid, oli ülejärgmisel päeval. Nad otsustasid, et täna ei räägi nad Mari vanematele veel midagi, ent päev enne sünnipäeva palub Mari neil kindlasti endale just telefonid kinkida.

Lapsed mängisid tükk aega Jaani juures. Maril oli pisut igav, sest poisil olid ju ainult autod ja mängusõdurid. Tüdruk oleks meelsamini mänginud nukkude või pehmete leludega, kuid oleks ju naljakas olnud, kui Jaanil oleks olnud selliseid tüdrukute mänguasju.

 Järgmisel päeval jooksis Mari juba varakult ema-isa tuppa. Ta hüppas pehmele suurele voodile ja puges nende vahele teki alla. Natuke aega emme ja issi lihtsalt mürasid väikese tüdrukuga, kes oli viimast päeva kuue aastane.

“Väike Mari, homme oled sa juba suur Mari,” ütles isa.

Mari oli kogu aeg tahtnud suureks kasvada, kuid nüüd tuli see uudis kuidagi üllatavalt. Samas teadis tüdruk, et isa teeb väheke nalja, sest üleöö ei ole kellelgi võimalik suureks saada. Mari teadis alati, et suur on see, kes ei ela enam koos vanematega ega mängi nukkudega, kuid Mari ei tahtnud neist veel kuidagi loobuda.

“Las ma olen veel natuke aega väike,” sõnas Mari tähtsalt ja lisas: “Ma tahaksin ka oma sünnipäevasoovi avaldada…”

“Mis sa, pisike, siis soovid?” uudistas ema ja ringutas.

“Ma tahaksin endale mängutelefone. Ma tean täpselt, millised need on ja palju need maksavad,” vastas Mari ja valetas siis pisut, kuigi ta teadis, et see pole ilus. “Jaan käis linnas ja vaatas kõik üle, mina ise ei tohi ju minna.”

“Ohhoo,” rõõmustas isa, “eks sa ütle siis meile, kus need on.”

“Need on marketis. Küll te ise leiate. Värv valige ka ise, siis ongi üllatus suurem!” hüüatas Mari ja lippas siis vudinal ja naeru kihistades vanemate toast minema. 

Nüüd jäi üle ainult järgmise päevani oodata, sest siis on Mari juba seitsme aastane, ta saab endale ehk ka mängutelefonid, et oma parima sõbraga salaja suhelda. Ja ka esimene koolipäev jõuab aina lähemale…