Lapsed olid väga õnnelikud, et olid palli tagasi saanud. Mari viis selle tuppa, sest see oli ju tema ema oma olnud. Kõik kolm läksid koju tagasi – Mari oma majja ja Jaan koos Liisaga poisi juurde. Lepiti kokku, et kell kaheksa saadakse õues kokku.
Kell kaheksa olidki kõik jälle õues. Vanematele polnud keegi muidugi midagi rääkinud ja lapsed tegid näo, nagu poleks varahommikul midagi juhtunud.
„Ei tea, mida naabrinaine seal aias nii palju ringi kõnnib?” imestas järsku väike Mari, kes märkas naaberaias vanemat naisterahvast ringi liikumas.
“Eks ta teeb hommikust jalutuskäiku,” vastas Liisa. “Äkki viib koerale süüa.”
“Tore, et koerad rääkida ei oska, muidu teaks naabrinaine juba kõike!” naeris Jaan ning toksis jalaga vastu tänava äärekivi.
Liisa hakkas aeglaselt naabrinaise aia poole liikuma. Ta silmas hoolega rohelist muru, majaesist ning murelikku naisterahvast.
“Aga… aga koera ju ei ole,” sosistas tüdruk ning tal oli kohkunud nägu.
“Mis tähendab, et ei ole?” muretses Mari ja hiilis Liisa kõrvale.
“Peab olema,” nõudis Jaan, kes samuti tüdrukute kõrvale oli pugenud ning koos nendega naabrinaise aia alt sisse piilusid.
“Aga ei ole ju, ei ole, ei ole!” ütles Liisa.
“Tädi vist otsib teda,” sosistas Mari.
Tõsi, naabrinaine, vana ja kortsus näoga, käekott kaenla all ja pleekinud kübar peas, jalutas mööda aeda väga mureliku näoga ringi, toetudes truule puust jalutuskepile.
Lapsed polnud kunagi aru saanud, kas vanal naisel on tõesti jalad haiged või kasutab ta seda ilu pärast.
“Lähme uurime naabritädilt, mis tal mureks on,” pakkus Mari. Jaan ja Liisa olid nõus.
“Tere hommikust!” hüüdis Mari rõõmsalt, kui lapsed väravani jõudsid.
“Tere-tere, lapsed, tulge sisse, värav on lahti…” vastas vana naine ning viipas käega, et lapsed siseneksid.
“Tavaliselt tal pole värav lahti,” sosistas Jaan Liisale.
Liisa noogutas ja jooksis siis koos poisiga naabritädi juurde.
“Teate, täna te isegi ei pea kartma mu aias ringi joosta, sest koera ei ole enam,” nukrutses vana naine. Tõesti, kurba meelt võis see küll valmistada, sest truu koer, kes alati aias korralikult valvas, oli naabritädi ainuke parim sõber.
“Kuidas nii?” imestas Jaan.
“Ärkasin hommikul, et talle süüa tuua, kuid teda ei olnud. Värav oli ka lahti. Keegi on öösel minu juures käinud, ma ei tea, mida ta tahtis, ja ma ei tea, kas ta viis koera minema või lihtsalt lasi tal ära joosta, et ise midagi varastada, kuid kui ma ta kätte saaks… kui ma ta kätte saaks, selle varganäo!” vastas vana naine ning pigistas kõvasti oma jalutuskeppi, et viha tagasi hoida.
Lapsed said aru, et see oli nende süü olnud, sest nemad olid ju värava lahti jätnud, kuid seda tunnistada ei julgenud keegi.
„Mi-mida te siis tal-talle teeksite?” kokutas Jaan, kes naabrinaist alati pisut kartnud oli.
“Ah, et mida ma talle teeksin?” naeris vana naine vihaselt. “Seda alles oleks näha ja sellest kuuleks terve kvartal!”
