17.
Kell lähenes hommikul poole viiele, kui kõik kolm last kokku said ning Mari küsis: “Aga kui naabrinaine ärkvel on ja meid näeb?”
“Ma ei usu, et näeb,” arvas Jaan.
“Aga kui siiski näeb?” kõhkles Liisa.
“Siis ma ei tea, mis saab. Aga nüüd kuulake mu plaani,” ütles Jaan, “Lähme ronime ettevaatlikult üle plangu..”
“Aga koer?” küsis Liisa.
“Oota, ära sega. Nii. Mina ronin paremalt poolt ja teie vasakult poolt ning mina kutsun koera enda juurde ja teie võtate palli, ilma et loom teid märkaks.”
“Aga kui see koer sinu vastu kuri on ja sind hammustab, mis siis saab?” muretses Mari.
Jaanil oli aga vastus olemas: “Ma ei roni päris üle aia. Ma jään üles plangu peale istuma ja katsun teda niimoodi enda juurde meelitada. Siis ta hakkab hüppama, et minuni ulatuda, ja nii ei panegi ta teid tähele. Suurepärane plaan minu meelest.”
“Noh.. loodame ainult, et midagi ei juhtu,” sosistas Liisa.
“Ei juhtu. Oleme tublid ja saame hakkama,” teatas Jaan uhkelt ja tõmbas kindad kätte, et mitte plangul ronides käsi katki teha. Poiss kõndis naabrinaise aiani, astus toolile, mis plangu kõrvale oli pandud, ja vinnas ennast üles. Ta istus, jalad naabrinaise aia poole alla rippumas, ja ütles: “No nii, tüdrukud! Asume rünnakule.”
Mari ja Liisa aitasid teineteist üle aia. Õnneks polnud aed värava juures väga kõrge. Muidu oleksid lapsed väravast läinud, ent riiv oli tugevasti kinni. Mari hüppas alla, ta viibis võõras aias. Koera polnud kusagil näha. Tüdruk värises, sest ta kartis meeletult. Ka Liisa Mari kõrval kartis hirmsasti.
“Lähme koerakuudi poole?” sosistas Liisa.
“Lähme jah. Aga ma ei kuule Jaani koera kutsumas. Midagi on mäda,” muretses Mari.
“Äkki koer hammustas teda.”
Kuid enne, kui Mari jõudis midagi vastata, jooksis Jaan nende poole, hüüdes: “Jookske! Lähme väravast!”
Lapsed kiirustasid väravani, tõmbasid raske suure riivi eest ja lahkusid kiiresti võõrast aiast. Väravat sulgedes nägi Liisa Jaani käes palli ja küsis: “Miks sa ise palli võtsid?”
“Ma kukkusin plangu pealt alla. Siis jooksingi kähku pallini ja tormasin teie juurde. Nägin veel koerasaba põõsa tagant. Õnneks ta mind ei märganud.”
“Küll meil siis alles vedas. Anna pall,” naeris Mari.
Jaan viskas tüdrukule palli ning nad jooksid kõik Jaani hoovi korvpalli mängima. Seekord olid nad veel eriti ettevaatlikud. Kuid mida lapsed polnud tähele pannud, oli see, et nad ei saanud ju väravat väljast riivi lükata, ning sellepärast oli koer käpaga värava avanud ja tänavale jooksnud.
