Väike Mari kasvab suureks 16

16.

Mari vanematele ei räägitud siiski midagi, lapsed pääsesid vaid noomitusega. Lepiti ka kokku, et selliseid plaane ei tohi nad enam kunagi teha. Muidugi said kõik kolm last ka aru, et olid valesti käitunud ning kahetsesid kõike.

Kui päev hakkas õhtusse jõudma, istusid lapsed kolmekesi Mari aias murul ning viskasid üksteistele palli. Väike Mari oli ainuke, kes vahepeal õigel ajal palli kätte ei saanud, kuid ei Jaan ega Liisa tahtnud temaga ka pahandada, sest ometi oli ta neist mõlemast väiksem.

“Mari, viska siia!” hüüdis järsku Jaan ning tõusis murul püsti. Mari viskas palli kiiresti poisile ning juba jooksiski Jaan pikkade sammudega kuuri poole. Ta tahtis palli visata kuurikatusele, millel seisis suur ja lai ämber, kuid kogemata lendas pall nagu viuhti kuurist üle. Lendas väga kaugele, lausa naabri aeda.

Ka Mari ja Liisa tõusid nüüd püsti, sest see ei olnud üldse hea, mis juhtunud oli. Nimelt oli naabritel koer, kellest keegi ei julgenud isegi mööda minna, tema nime hüüdmisest või  pai tegemisest rääkimata.

“Jaan, mida me nüüd teeme?” hüüatas Mari.

“Appi,” vastas Jaan, “kuidas nii sai küll juhtuda? Ma olen ju ometi korvpallis nii hea.”

“Me peame midagi välja mõtlema,” ütles Liisa, “vanematele ei maksa rääkida, sest siis me saame pahandada, et üldse kuuri katusele visata tahtsime. Kuur on ju vana.”

Lapsed pidasid tükk aega aru. Lõpuks otsustasid nad plangupragude vahelt vaadata, kuhu pall kukkus. Nad piilusid ja piilusid, kuid õues hakkas juba hämaraks minema, sest õhtu lähenes. Varsti leidis aga Jaan plangus sobiva prao, kust naabri aeda kõige paremini näha oli.

“Näed sa, pall on täpselt koerakuudi kõrval,” tõdes poiss ja tal oli väga ehmunud ilme.

“Kuidas me selle siis kätte saame?” muretses Mari. “See on ju minu emme pall, ta pahandab väga, kui me seda tagasi ei saa.”

“Tead, Mari, me saame selle tagasi,” lubas Jaan ning patsutas tüdruku õlale, “täna ei saa me enam midagi teha, meil tuleb ainult homset oodata ja varahommikul tegutsema hakata.”

“Aga vanematele me ei räägi?” küsis Liisa.

“Ei ole mõtet. Lihtsalt loodame, et naabrinaine täna enam õue ei tule ega palli ei märka, muidu tuleb pahandus.”

“Loodame,” ütlesid Liisa ja Mari justkui ühest suust.

Seejärel läksid Liisa ja Jaan poisi koju, et magama jääda ning homme varakult tõusta. Ka Mari läks tuppa, kus ema teda sooja kakaoga ootas. Pisut kurb oli küll, et ema nende öisest väljahiilimise plaanist midagi ei teadnud, kuid tüdruk suutis siiski saladust hoida.

blog comments powered by Disqus