10.
Pille, Jaani ema, läks ja tegi välisukse lahti. Uksel seisis ei keegi muu kui Mari isa. Mari ema oli isale koju kirja jätnud, kus andis teada, kus nad Mariga on.
?Tere. Kas mu naine ja tütar on siin?? küsis isa ukse pealt.
?On küll,? naeratas Pille ja kutsus Mari isa sisse. Ehk istute ka korraks lauda? Me joome just kohvi ja sööme head kooki.?
?Suurima heameelega,? ütles Mari isa.
Mari ja Jaan olid nende juttu pealt kuulnud, kui nad trepil istudes joonistasid.
?Suured inimesed räägivad alati nii keeruliselt,? ütles Mari.
?Kuidas keeruliselt?? uuris Jaan ja joonistas paberile suure ümmarguse kera.
?Nad räägivad nii viisakalt ja keeruliste sõnadega. Mina ei ütle kunagi ?suurima heameelega?, vaid vastan lihtsalt ?okei? või ?jah?.? Imestas Mari.
?No aga suured inimesed lihtsalt on viisakad. Ja pealegi, ega meie vanemad ju ei tunne üksteist ka nii hästi, et kohe sinatada ja väga lihtsaid sõnu tarvitada.?
Mari tegi imeliku näo. Tundus, et ta ei saanud asjast siiski aru. Tema arust oli see imelik, et suured inimesed üksteist teietavad. Seepeale teatas Jaan vaikselt:
?Aga sa ei peagi veel aru saama. Sa oled ju väike. Mina ka sinuvanuselt päris kõike ei mõistnud.?
?Ega ma siis rumal pole. Ma lihtsalt mõtlesin, et nad võiksid üksteist sinatada. Ja pealegi, Jaan, ma ei ole enam nii väike midagi!? ütles tüdruk uhkelt ja lõpetas joonistamise.
?Oled küll,? naeris Jaan.
?Ei ole!? vastas tüdruk valju häälega ja surus käed puusa.
?No kuule… sa ei käi ju isegi koolis veel.? ütles Jaan.
?Mis siis? Ma olen ikkagi suur tüdruk.?
?Suured tüdrukud värvivad küüsi ja teevad uhkeid soenguid,? väitis Jaan.
Mari teadis, et tema ei tohi veel küüsi lakkida ning ta teatas:
?Ei. Need, kes tahavad, värvivad. Minule lihtsalt ei meeldi küüsi lakkida.?
?Ei usu. Kõikidele tüdrukutele meeldib,? arvas Jaan.
Niimoodi vaidlesid lapsed veidikene aega. Järjest rohkem tahtis Mari suureks tüdrukuks saada, sest Jaan tundus tema kõrval juba nii suur, et kõlbaks peaaegu ema-isa juurde suurte inimeste juttu vestma. Korraga, sealsamas kassipoega joonistades torkas Marile pähe idee. Ta pidas salamisi plaani, kuidas Jaanile näidata, et ta juba suur tüdruk, mitte väike memmekas on. Terve õhtu joonistas tüdruk plaane ja kirjutas midagi oma salakeeles üles, vähemalt nii ta Jaanile ütles. Tegelikult ei osanud Mari õieti kirjutada, kuid ta tahtis endast väga asjaliku ja suurt muljet jätta.
Päris hilja õhtul enne magamaminekut läks Mari ema meigikapi juurde ja otsis kõige alumiselt riiulilt tumepunase küünelaki ja pruuni huulepulga, mida ema ammu kasutanud ei olnud. Ta lükkas ema kreemid ja ?ampoonid ettepoole, et ema tühja kohta ei märkaks.
Kui tahad teada, milline oli Mari plaan ja kas ta selle ka teoks teeb, muretse endale järgmise nädala laupäevane Vooremaa!
