9.
Paar päeva hiljem, umbes kella kaheteistkümne ajal istus Mari maja ees trepil ja põrgatas alumisel trepiastmel väikest punast palli. Vahepeal jättis ta mängimise, kuulatas ja vaatas ringi. Mari ootas kedagi. Ta lõi palli väga kõvasti vastu trepiäärt ja see lendas suure kaarega üle aia. Mari tõusis püsti ja lonkis väravani, avas selle ja juba torkaski talle silma pall, mis kaduma oli läinud. Kui ta palli kätte oli saanud, nägi ta nurga tagant Jaani tulemas, koolikott seljas ja kollane kaust käes. Mari nägu kiskus naerule ja ta tormas poisile vastu. Teda oligi Mari juba terve hommikupooliku oodanud.
?Noh, näita,? ütles Mari õhinal.
?Mida?? uuris Jaan veidi naerdes.
?Tunnustust!?
?Tunnistust, mitte tunnustust, Mari. I-tähega. Tunnistus.? Vastas Jaan rahulikult.
?No olgu siis tunnistus või tannistus, aga näita juba!? hüüdis tüdruk väga rõõmsalt.
Jaan avas kollase kausta ja võttis kile vahelt välja suure valge paberi. Päikesekiired paistsid selle peale ja see tundus Mari jaoks tõeline aare.
?Vaata, aga hoia ilusasti.? Ütles Jaan karmilt ja ulatas tunnistuse tüdrukule. Mari käed värisesid, kui ta tunnistuse avas. Küll seal oli palju numbreid! Terve joru viisi ja kaks nelja. Mõned sõnad ja allkirjad ka. Mari polnud kunagi midagi nii ilusat näinud. Jaani tunnistust nähes tahtis ta juba ise ka järjest kiiremini kooli minna, aga Mari oli veel väike. Sellepärast ema teda vahel Väikeseks Mariks kutsuski.
?Kuna mul on nii head hinded, küpsetas emme koogi ja kutsub minu tädi ka külla. Sa võiksid ka tulla,? ütles Jaan äkki, kui oma tunnistuse tagasi mapi vahele oli torganud.
?Kas minu emme tuleb ka?? küsis Mari.
?Sa võid ta kutsuda, siis on suurtel inimestel ka toredam ja meie saame samal ajal midagi huvitavat teha.?
?Kas sa õpetad mulle ka neid asju, mida koolis õpetatakse?? küsis Mari.
?Küll sa siis õpid, kui ise kooli lähed. Aga ma võin sulle rääkida, mida koolis tehakse ja võin ka jutustada, mis on hinded ja kuidas neid saada,? arvas Jaan.
Mari oli poisiga igati päri ning varsti läksid lapsed kumbki oma teed. Mari jutustas emale loo ära ja nii saigi ema teada, et õhtul kella kuue ajal lähevad Mari ja ema naabritele külla.
Kell oli peaaegu kuus, aga Mari oli juba ammu-ammu valmis. Tal oli seljas lilla kleit ja jalas mustad kingad, käes paberipakk ja viltpliiatsid. Emal oli karbis mustsõstra kooki ja pudelis vanaema tehtud õunamahla. Kuid emal läks siiski kaua aega. Küll jooksis ta vannitoast magamistuppa, küll köögist vannituppa.
?Emme! Kell on kohe kuus! Nad ootavad!? hüüdis Mari kärsitult esikus vaibal istudes.
?Kohe tulen, kullake!? kostis ema-isa magamistoast. Varsti jõudiski ema esikusse, vaatas maas istuvat tütart ja küsis:
?Kas kook ja mahl on olemas??
Mari viipas käega kilekotile, mis oli koridori otsas asuvale puutoolile asetatud. Ema võttis koti kätte, viskas palitu selga ja nad lahkusidki majast.
Jaani kodus oli väga tore ja hubane. Muusika mängis ja pärast söömist läksid lapsed Jaani tuppa mängima. Suured inimesed ajasid elutoas kohvi juures juttu. Korraga helises uksekell, aga pere ei oodanud kedagi. Jaani isa oli äriasjus Soomes ja oodatud külalised ammu platsis.
Kui tahad teada, kes ukse taga oli ja mis edasi juhtus, osta järgmise nädala laupäevane Vooremaa!
