Väike Mari peitis ennast aia taha ja luuras, kuidas lapsed korvpalli mängisid. Mari ei teadnud, kes see tüdruk olla võib. Nii väga oleks ta tahtnud koos nendega mängida, mis siis, et ta tegelikult punapäise tüdruku peale kade oli, et tema Jaaniga nii hästi läbi saavat paistis. Tüdruk oli pallimängus päris osav. Kunagi ei läinud tal pall korvist mööda.
Nii väga tahtis Mari teiste juurde minna, kuid miski takistas teda. Iga kord, kui ta tahtis aia tagant peidust tõusta ja end mängima pakkuda, peatas miski ta. See oli uhkus. Võiks ju arvata, et pisikeses tüdrukus pole nii palju uhkust, kuid temas seda oli. Lõpuks proovis Mari endast võitu saada ja see õnnestuski, sest ühtäkki leidis ta end aiale toetumas ning hüüdmas:
“Hei, Jaan! Kas ma tohin ka teiega mängima tulla?”
“Kui sa minuga mängima tahad tulla, olen ju väike laps!” vastas Jaan.
“Mina olen ju ka tegelikult väike laps,” naeris Mari ning tuli väravast sisse, “ja tead, vahel on täiesti tore pisike olla ning uutesse seiklustesse sattuda. Suur saab ju terve ülejäänud elu olla.” Mari haaras punapäiselt tüdrukult naeratades palli ning viskas esimest korda nii kaugelt otse korvi!
“Tubli, Mari! Tubli, väike Mari!” hüüdis Jaan ning jooksis ja lõi Marile patsu.
“Mina olen Liisa. Jaani sugulane, tulin talle tänaseks ja homseks külla,” ütles järsku vaikseks jäänud tüdruk, kellelt pall ära oli võetud.
“Mina olen Mari, Jaani naaber. Elan üle tee,” vastas Mari sõbralikult.
Lapsed sõbrunesid ning tükk aega mängiti koos korvpalli. Mari oli küll Jaanist ja Liisast pisut kehvem, kuid see ei häirinudki teda eriti. Mari ja Liisa meeldisid teineteisele väga. Nad said suurepäraselt läbi ja vaat et lugesid teineteise mõtteidki.
Õhtul istusid lapsed kolmekesi tänaval maas ja kritseldasid kriitidega asfaldile. Mari oli oma toast kriite toonud, et koos mitmesuguseid olendeid joonistada saaks. Liisa oli väga andekas – ta oskas suurepäraselt kassi ja koera joonistada. Ka Jaan sai ämblike ja sisalike tegemisega hakkama.
“Ma pean varsti tuppa minema,” ütles Mari nukralt.
“Nii tore oleks, kui me saaksime kolmekesi terve öö koos olla. Räägiksime õudusjutte ja oleksime kaua üleval…” arvas Liisa.
“Mari, kas sa ööseks minu juurde ei või jääda? Liisa jääb ka,” pakkus Jaan.
“See oleks väga vahva, ma lähen küsin, kas ema lubab!” hüüdis Mari rõõmsalt ja tormas kodu poole.
Mari ema oli väga vastutulelik ja lubas tütrel Jaani poole minna, aga öisest ärkvelolemiseplaanist ei teadnud vanemad midagi. Mari oli pakkunud, et nad võiksid ööseks telki jääda, kuid õues oli veel liiga külm ja ema keelas selle ära.
Kui madratsitele Jaani toa põrandal olid linad, padjad ja tekid korralikult paika pandud, küsis Liisa:
“Mida me siis teeme? Kas mängime kaarte?”
“Me võiksime multikaid vaadata või peitust mängida,” arvas õnnelik Mari.
“Mul on palju parem idee…” ütles Jaan sosinal ja istus tüdrukutele lähemale, et keegi nende juttu ei kuuleks.
Kui tahad teada, mis Jaanil plaanis oli, osta endale järgmise nädala laupäevane Vooremaa!
