12.
Mari solvus poisi peale päris tõsiselt. Mitu päeva ei rääkinud ta Jaaniga üldse, kuni igavus juba põue puges. Tüdruk pidi üksinda nukkudega mängima, joonistama või aias kiikuma. Peale Jaani polnud tal ju kellegagi mängida olnudki. Jaaniga leppimine ei tulnud aga kõne allagi, sest poiss polnud ju uskunud, et tüdruk võib samuti kontsakingi kanda, end meikida ja täiskasvanulikult riides käia.
Ema proovis teada saada, miks Jaan ja Mari enam läbi ei saa, kuid tüdruk ütles, et ei taha sellest rääkida. Marile valmistas kurba meelt see, et ta oli ju Jaaniga kokku leppinud, et suvevaheajal saavad nad koos mängida ja poiss võib talle koolist pikemalt jutustada. Nüüd olidki juba soojad päevad käes, Jaanil kool läbi ning suvi kohe ukse ees, kuid Mari oli endiselt üksi.
“Kas sa ikka ei taha Jaaniga välja mängima minna?” uuris ema, kui Mari igavusest kööki jalutas.
“Ei, ma ei mängi enam temaga. Kõik poisid on nõmedad,” vastas Mari.
“Niimoodi ei tohi rääkida,” õpetas ema, “ei ole neil poistel midagi viga, sa lihtsalt ei saa aru, et pisikesed poisid on tihti pisut ulakamad kui tüdrukud, aga südames on nad kõik head.”
Mari raputas ema jutu peale vaid pead.
Ta jooksis oma tuppa ning piilus aknast välja. Kuulda oli linnulaulu ja seda, kuidas puud sooja suvetuule käes kohisevad. Aga need hääled olid küllaltki vaiksed, et kedagi häirida. Terve tänav oli tühi ja vaikne. Vaikne seni, kuni Mari kõrvu kostus korvpalli põrgatamine. Kes muu võis see olla kui mitte Jaan. Naabri Jaan, Mari hea sõber, kelle peale ta nüüd nii solvunud oli. Mari mõistis, et on kohutavalt tobe olla poisi peale pahane. Ema oli ju öelnud, et poisid teevadki vahel ulakusi ja ütlevad pisut inetuid sõnu, kuid südames on nad siiski toredad. Mari otsustas poisile kõik andeks anda, et mitte raisata esimesi suvepäevi üksiolemise peale. Ta lippas trepist alla koridori, haaras sealt oma heleroosad sandaalid, torkas need jalga ja jooksis uksest välja. Jõudes Jaani väravani, peatus tüdruk nagu kivikuju. Jah, see oli Jaan, kes seal usinasti palli mängis, kuid ta polnud üksi. Temaga mängis keegi. Mari poleks ju nii ehmunud, kui see oleks olnud mõni poiss, kuid Jaaniga oli üks punapäine ja tedretäppidega kõhnuke tüdruk.
Kui tahad teada, kes see tüdruk oli ja mida tüdrukud teineteisest arvasid, osta järgmise nädala laupäevane Vooremaa!
