7.
?Kähku, kappi!? sosistas Mari poisile, lükkas ta kiiresti oma heledasse kappi ning sulges uksed. Tüdruk tormas kiiresti oma voodisse, tõmbas teki peale ja sulges silmad. Ta teeskles, et magab, juhuks kui ema või isa tema tuppa tulevad. Jaan istus vaikselt kapis ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Aga just sel hetkel, kui ta otsustas kapist välja tulema hakata, avati Mari toa uks ja sisse astus tüdruku ema. Ta kõndis vaikselt oma roheliste sussidega Mari voodini ja andis tüdruku põsele musi, kohendas lapse tekki ning hakkas toast välja minema. Kuid ema pilk peatus aknal, mille kardinad rippusid akna ees lohakalt. Ta kortsutas kulmu, mõtles veidi, kuid läks siiski toast välja ja sulges enda järel vaikselt ukse. Hetke pärast hüppas Mari voodist üles ja läks kapi juurde, kust Jaan välja ronis.
?Meil vedas, et ema teada ei saanud.?
?Loodame, et ta ei kuulnud,? vastas Jaan.
?Mina loodan seda ka, aga äkki sa hakkad nüüd koju minema?? uuris Mari.
?Oleks vist parem jah, kui ma praegu koju lähen,? ütles Jaan, avas akna ja hakkas välja ronima.
?Näeme homme ja mängime siis midagi! Ma loodan ainult, et ema tõesti teada ei saanud!? hüüdis Mari vaikselt Jaanile järele.
Poiss tassis redeli õigesse kohta tagasi ning läks oma aeda. Mari nägi veel, kuidas Jaan koduuksest sisse läks. Tüdruk pani akna kinni, kardinad korralikult ette ja heitis taas voodisse. Ta pabistas veel kaua, sest ta tõesti kartis, et ema sai teada, et Jaan öösel neil käis.
Hommikul oli Mari juba varakult üleval ja mängis toas nukkudega, kui ema tema tuppa tuli.
?Tere hommikust, kullake,? ütles ema.
?Tere hommikust, emme!? vastas Mari rõõmsalt.
?Kas magasid hästi?? uuris ema.
?Magasin küll. Ja sina??
?Mina ka,? ütles ema ja tõmbas kardinad eest, mis nüüd korralikult rippusid. Emale tundus asi kahtlane, aga ta ei öelnud tütrele midagi, sest arvas, et ehk ta nägi pimedas toas lihtsalt valesti. Niimoodi pääseski Mari suurest pahandusest. Öösiti ei tohi endale sõpru külla kutsuda, seda teadis Mari hästi.
Pärast hommikusööki, mis Marile väga maitses, läks tüdruk õue. Ta nägi vastashoovis Jaani.
?Jaan, ae! Kas ma tohin sinna tulla?? hüüdis Mari valjult.
?Tule, tule!? kutsus Jaan ja avas värava. Lapsed hakkasid koos korvpalli mängima. Poole mängu pealt hüüdis Mari ema tüdrukut:
?Mari! Tule kohe siia! Mul on sulle üks tõsine jutt!?
Mari tardus hetkeks hirmust.
?Ma pean minema, äkki ta sai siiski teada, et sa minu pool käisid,? ütles tüdruk ja läks koju. Emal oli väga kuri nägu peas ja ega ka elutoas istuv isa just rõõmus polnud.
Kui tahad teada, mis Marist edasi sai, osta järgmise nädala laupäevane Vooremaa!
