“Ma tahan, et minust ikka midagi järele ka jääks,” ütleb Vaike Lapp, näidates suvel Palamuse klaasikojas oma käega tehtud kauneid klaasaluseid ja sättides ühele neist minu poolt külakostiks toodud viinamarju. “Oma põhitöö olen ma ju lõugadega teinud ja sellest ei jää midagi järele.”

Selle koha peal Vaike muidugi liialdab. Ka lõugadega tehtud tööst jääb üht-teist järele, kui lõuad on nii head nagu Vaikel. Tänu oskusele Lutsu-aegse Palamuse kihelkonnakooli elu-olu ja lood “Kevade” tegelaste prototüüpidest lausa silme ette kerkivateks elavateks piltideks rääkida mäletatakse Vaiket kui giidi senimaani, kuigi ta pole seda tööd enam mitu aastat teinud. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi praeguse direktori Arne Tegelmanni sõnul küsivat aeg-ajalt ikka mõni muuseumikülastaja Vaike järele. Iseasi, kas ta tema nime mäletab, küll aga tema jutuandi, vaimukust ja entusiasmi.

Noh, ja ega seda muuseumigi selle praegusel kujul Vaike väledate lõugadeta ei pruugiks olla. Vanasse kihelkonnakooli muuseumi loomise idee kuulus, tõsi küll, Eerikverest pärit kodu-uurijale Johannes Pajule, aga Vaike oli muuseumi esimese direktorina see, kes idee ellu viis. Ning rohke suupruukimine oli selle juures tollal hädavajalik.

“Nüüd piisab ehitamiseks ju rahast: kui see on olemas, siis pole materjalide ja ehitaja leidmine probleem,” ütleb Vaike.

1980. aastatel algupoolel, kui tema muuseumi esimese direktorina selle väljaehitamise asju ajas, olid olud teised. Raha võis ju olemas olla, aga materjalid ja töömehed olid defitsiit. Kord tuli muuseumidirektoril varustajat, kord töödejuhatajat mängida või koguni meestega koos metsa minna, et välja otsida sellised palgid, millest 35 cm laiusi põrandalaudu teha annaks. Mõnikord tuli asju ajada ka seaduse piiril balansseerides või seda koguni ületades. Värvika loo sellest, kuidas ta hankis raha, et maksta kinni muuseumi juurde sauna püstitanud ukrainlaste töö, räägib Vaike mulle ära küll, aga palub, et ma seda kirja ei paneks: mine tea, äkki tuleb asjaga seotud isikutel selle pärast veel praegugi pahandusi. Ma ise arvan küll, et nõukogude võimule väikese tünga tegemine arvataks praegu pigem kangelastegude kilda, aga rääkija soov olgu kuulajale seaduseks: lugu jääb kirja panemata.

iii

Kolm onu

Küsin Vaikelt, kas selliseid kavalaid skeeme oskas ta välja mõelda tänu omal ajal Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumis omandatud raamatupidajaharidusele. Tema vastab, et ei oskagi öelda, kas tal on elus rohkem kasu olnud sellest, mis koolis õpitud, või sellest, mis lapsepõlvest kaasa saadud. Ning hakkab rääkima oma kolmest onust, täpsemalt ema vennast, kes olid kõik üsna isemoodi värvikad kujud ja kes lapsepõlves vanemate kõrval tema maailmanägemist mõjutasid.

“Eduardil, kõige vanemal onul oli auto — seitsmeistmeline Peugeot — ning ta tegi ükskord suvel — ma olin siis 10- või 11-aastane — ettepaneku, et läheksime Lõuna-Eestisse sugulasi vaatama,” jutustab Vaike. “Ja me sõitsimegi: onud, ema, vanaema ja meie õega. Ema ei kannatanud veel hästi seda Lõuna-Eesti kuppelmaastikul sõitmist, nii et igast poest pidime paberkotte juurde ostma… Sugulased, keda külastasime, tegelesid kes millega. Üks pidas apteeki, ühel oli meierei, mõned elasid oma taludes. Mina kuulasin suurte inimeste juttu pealt ja panin tähele, et onu Eduard, kõva majandusmees, pööras eelkõige tähelepanu sellele, kuidas hooned olid ehitatud ja majapidamine korraldatud, tantsuõpetajast keskmisele onule Kaarlile jäid meelde kodukaunistuslikud elemendid ja loodus talu ümber ning kõige nooremat, onu Alfredi huvitas kõige rohkem see, kuidas kohalikes võitööstustes asjad korraldatud: ta oli ise meieri abiline. Sellest sõidust sain kogemuse, et kõike tuleb osata vaadata. Ja see, kuidas mu onud käitusid, kuidas rääkisid, kuidas tööd tegid ja kõik ette võetud asjad lõpule viisid, avaldas mulle muljet.”

Et ma Vaiket võid ja kohupiima tegemas pole näinud, ei oska ma öelda, kas ta ka onu Alfredilt midagi pärinud on, aga naljast-naerust, tantsust-laulust ja ilusatest naistest ümbritsetud onu Kaarlilt päritu aitas tal kindlasti omal ajal Palamusel kultuuritööd teha ning onu Eduardilt päritu muuseumi üles ehitada. Onu Eduard oligi tegelikult see, kes Vaike Tartusse arve- ja plaanindustehnikumi saatis.

“Olin Tartus kasvanud, aga elasin vahepeal koos sõjapakku läinud vanematega Järva-Jaani lähedal,” meenutab Vaike. “Vanaemagi oli oma Vasula aiandustalust Järva-Jaani tulnud ja sinna jäänud, sest tallu olid vahepeal elama asunud ingerlased. Pikapeale sai onu Eduard siiski talu enda kätte ja kutsus mind endale sinna perenaiseks, lubades mind siis üksiti Tartusse kooli panna.”

Salapärane Georg

Arve- ja plaanindustehnikumi lõpetamise järel töötas Vaike hoiukassas ehk tsentraalkassas nr 6733, kuhu kanti muu hulgas üle Tartu Ülikooli õppejõudude palgad ja kirjastuste poolt kirjanikele makstavad honorarid. Ülikooli inimestest sugenesid tsentraalkassa teenindusleti taga istunud Vaikel mõnusamad jutusuhted keeleteadlase Paul Ariste ja histoloog Eduard Aunapiga, kirjanikest Oskar Lutsuga või õigemini tema abikaasa Valentinaga. Luts ei käinud nimelt kunagi üksi raha välja võtmas, vaid ikka koos abikaasaga. Too täitis Vaikega lõbusalt juteldes paberid ära ja kutsus siis eemal omaette istunud Oskari allkirja andma.

Sõprus Valentinaga edenes sinnamaani, et Vaiket Lutsude poole küllagi kutsuma hakati: Valentina oli väga seltskondlik ja külalislahke. Hiljem, kui Vaike Palamuselt pärit kursusekaaslasega abiellus, Palamusele elama asus ja teada sai, et tema mehe onu August Loogi peetakse üheks võimalikuks Tõnissoni prototüübiks, süvenes sõprus Valentinaga veelgi. Ning kui Vaike siis Palamusel juba kultuuritööd tegi ja üksiti ekskursantidele selgitusi jagas — inimesed hakkasid lihtsalt ilma igasuguse reklaamita käima ja tahtma, et neile Lutsust ja „Kevade” tagamaadest räägitaks —, siis kulus Lutsudega suhtlemise kogemus tõesti marjaks ära. 

Vaike teadis ka Valentina varjatud valust, mida põhjustas armastatud poja Georgi sõja ajal Rootsi lahkumine ning pikk aeg, mil tema saatusest midagi ei teatud. Ka siis, kui kontaktid taas tekkisid, olid need napid. Kui Vaike siis 1980. aastate lõpus pärast mitmeid keeldumisi ometi kord Rootsi viisa sai ja meheõele Malmösse külla pääses, otsustas ta Georg Lutsu üles otsida. Tartus tegutsevast Lutsu majamuuseumist sai ta Georgi aadressi ja kirjutas talle kirja. Vastust ei tulnud. Kui Vaike kohalike eestlaste soovitusel telefoniraamatust Georgi kohta andmeid otsima hakkas, siis avastas ta, et muuseumist saadud aadress ei klappinud sugugi raamatus seisvaga. 

“Ilmselt oli Georg andnud sihilikult vale aadressi – võib-olla kartusest, et vanematel temaga suhtlemisest pahandusi tuleb,” ütleb Vaike. “Tegelikult ei elanud Georg sugugi kusagil kaugel Põhja-Rootsis, nagu too muuseumist saadud aadress näitas, vaid hoopis Lundis, mis ei olnud Malmöst väga kaugel. Kui Lundi sõitsin ja Georgi ukse taga kella andsin, siis kuulsin, kuidas sees liiguti, aga ust avama keegi ei tulnud. Malmösse tagasi jõudnud, helistasin Georgile. Ta väitis, et polegi tegelikult Lundis, vaid rannikul suvekodus ja telefon on sinna ümber suunatud. Pakkusin, et võiksime siis, kui ta suvekodust Lundi naaseb, ikkagi kokku saada, aga seda kohtumist ei toimunud.” 

Kuulu järgi polevat Georg suhelnud ka Rootsi eestlastega. Lundis elav professor Artur Taska oletanud, et ta hoidis neist kõrvale sellepärast, et oli rikkunud sealse seltskonna omavahelist vaikivat kokkulepet, et kui abiellutakse, siis ainult teise eestlasega. Georgil oli eesti neiu küll olnud, aga ta oli sellest lahku läinud ja abiellunud rootslannaga. Ka Eestisse ta ei tulnud, kuigi tema elu lõpupoole oleks seda juba takistusteta teha saanud: suri ta ju alles 2004. aastal. 

“Kõik inimesed pole ühesugused: kes tahab vanu asju mäletada, kelle jaoks pole see tähtis,” ütleb Vaike.<font face=”Times New Roman”> 

Elavad mälestused 

Tema enda jaoks on mälestused vanaema Vasula talust väga elavad ja väga kallid. Seal õppis ta seitsmeaastaselt selgeks kolm tähtsat asja: lehmalüpsmise, jalgrattasõidu ja ujumise. Jalgratas oli muidugi meeste oma, seda tuli “pulga alt” vändata, ujuti aga Amme jões ja ükskõik mis ilmaga. 

“Mõnikord tõmbus nahk ujudes suisa siniseks, aga kui natuke kaldal rätiku sees end soojendanud olime, läksime jälle vette,” meenutab Vaike. 

Selle talu lõhnadest tuleb talle esimesena meelde see mõnus õunte, suitsusingi, rukki ja kasevihtade aroomi segu, mis sauna eesruumis hõljus. Jõulude ajal lisandus neile veel kuuseokste lõhn: sauna eesruumis seisvate jõuluõllenõude ette toodi ikka kuuseoksad. Lapsepõlvejõulud vanaema talus olid üldse midagi erilist. 

“Meid, lapsi, viidi jõululaupäeval sauna, pesti puhtaks, mässiti rätikusse ja kasukasse ning ulatati siis ukse vahelt onule, kes meid süles tuppa tassis, et me külma ei saaks. Siis pandi puhtad riided selga. Toas aga levis juba piparkookide ja ahju pandud verivorstide lõhn,” meenutab Vaike ja lisab, et tema jõulumälestusi on raadioski ette loetud. 

“Miks sa oma mälestusi pikemalt kirja pole pannud: ega sul kehvemad lood tuleks kui Lutsul?” pärin. 

“Mul on käekiri nii kehvaks jäänud, et ei taha enam suurt midagi kirjutada,” vastab Vaike. “Diktofon mul küll on, aga see pole ju mingi kuulaja! Mul peab ikka elav inimene vastas olema, kellele ma räägin.” 

Ühtekokku on Vaike Palamusel elanud juba 54 aastat ning teeninud välja ka valla aukodaniku tiitli. Küsimuse peale, missugused ajad Palamusel tema jaoks kõige ilusamad on olnud, jääb ta pikalt mõttesse. Tööd on tema sõnul igal ajal teha tulnud: nii masina-traktorijaamas ja koolis raamatupidajana, rahvamajas kunstilise juhina kui ka muuseumis direktorina. 

“Aga kõige ilusamad olid vist ikka need ajad, kui isetegevusringidega väljasõite sai tehtud: veoauto furgoonis, sest kus need bussid tollal!” meenutab Vaike. “Ilusad olid ka need ajad, kui sõbranna Eviga kevaditi lõokeselaulu kuulamas ning kullerkuppe ja pääsusilmi korjamas käisime. Laste sünnipäevigi pidasime koos. Evi äi võttis kandle kätte, laulsime vanu laule ja meil kõigil oli ilus olla.” 

Hea haldjas

Noore emakeeleõpetaja Evi Lestaliga sõbrunes Vaike siis, kui lühikest aega Palamuse koolis raamatupidaja oli. Tänavu kevadel läks eluaegne südamesõbranna Toonela teele ja elu jäi tükk maad tühjemaks. Mõistagi mitte päris tühjaks, sest Vaikel on kaks last — poeg ja tütar —, seitse lapselast ja kaks lapselapselast. Ning häid sõprugi veel jätkub. Meie jutuajamise jooksulgi jõuab mitu inimest helistada. Üks neist, õpetaja Lea Isotamm, värske auto- ja juhilubadeomanik, pakub võimalust minna ülejärgmisel päeval Palamuse rahvamajja ansambli Noorkuu kontserti kuulama minna. Et tema muudkui tuleb Vaikele autoga järele ja toob pärast koju ka. 

“Muidugi tulen! Ega mul kultuuri-himud sellepärast vähemaks pole jäänud, et mul jalgu enam all pole!” ütleb Vaike. 

Veel annab Lea teada rõõmsa uudise, et Eesti Muusikaakadeemias õppiv Palamuse neiu Liis Haagen on Vaike kirjutatud Palamuse-teemalistele laulusõnadele viisi valmis kirjutanud. 

“Ma mõtlesin, et Palamuse võiks oma esmamainimise 775. aastapäeva puhul oma laulu saada. Tegin sõnad valmis ja kui viisitegijat otsima hakkasin, soovitati Liisi. Küll nüüd tahaks seda viisi kuulda!” õhkab Vaike. 

Peale laulu peaks tema meelest Palamusel veel üks oluline asi olema: Oskar Lutsu portreeskulptuur vana kihelkonnakoolimaja juures. 

“Tahaksin, et ta oleks seal kujutatud nii, nagu “Sügise” filmis. Mäletad seda stseeni filmi lõpus, kui Luts koolimaja juurest lahkub ja kaks korda tagasi vaatab? Just nii ta peakski seal seisma. Ainult et Luts peaks olema muidugi enda, mitte näitleja Väino Laesi näoga,” ütleb Vaike. “See kuju, olgu ta siis pronksist või graniidist, peaks Palamusele saama kasvõi juba sellepärast, et Lutsule oleme me kõik võlgu. Ilma temata oleks Palamuse üks tavaline Eestimaa külake teiste samasuguste hulgas. Nüüd on siia aga asja turistidel, laadalistel ja huumorihuvilistel ning tänu sellele on siinse kandi elul hoopis teine vunk.” 

Üks asi on Vaikel veel südamel. See, et kultuurilooliselt oluliste tegelaste hauad Palamuse kalmistul oleksid pidevalt hooldatud ja lilledes. 

“Kui koolilapsed tohtisid veel ühiskondlikult kasulikku tööd teha, olid hauad korras, nüüd see alati nii enam pole,” ütleb Vaike Lapp. 

Kõige rohkem on tal kahju sellest, et tervisehädade tõttu enam lastele ja lastelastele külla ei pääse. Peab ootama, millal nemad ise tema juurde tulevad. Olgu muul ajal kuidas on, aga jaanilaupäeval on nad alati kohal ning terve Vaike õu autosid täis. Käiakse surnuaiapühal ja pargis traditsioonilisel rammumeeste võistlusel, grillitakse, aga tehakse selle kõrvalt tavaliselt ära ka mõni suurem töö, mis majapidamises tegemist ootab. Kui kodumail või lahe taga Soomes elavatest lapselastest pole külaskäikude vaheajal suurt midagi kuulda, siis kõige kaugemal, Ameerikas elav tütretütar Liis helistab Vaikele iga nädal. Ja see teeb vanaemal alati südame soojaks. 

Talv on Vaike jaoks üsna tubane aeg, sest siis ei pääse kehvade teeolude tõttu ratastooliga liikuma. Suvel ajab ta aga oma tranduleti — nii tituleerib ta siinkandis üsna haruldast elektri-ratastooli — jälle välja ja võib vähemasti Palamuse piires minna, kuhu tahab. Mõnikord käib ka vana kihelkonnakooli juures. Seal, kus ta on tuhandetele inimestele Lutsust ja “Kevadest” kõnelnud, Tootse ja Teelesid ristinud, pulmalisi lõbustanud, aga ka öösel ehitusmaterjalil silma peal hoidnud ja päeval ehitusmehi passinud, et need ikka tööd teeksid. Kuigi selles paigas on tal ka raskeid hetki üle elada tulnud, on meeles ikka need helgemad. 

Küsin, kelleks ta lapsepõlves tegelikult saada tahtis. 

“Ma pole kunagi õieti teadnud, mida ma teha tahan, aga mul on alati olnud justkui mingi oma haldjas, kes on juhatanud mind sinna, kus ma oma asjadega hakkama saan,” ütleb Vaike. 

Kui talle tema lähenevat 80. sünnipäeva (see on just täna, 13. detsembril) meelde tuletan, ütleb ta: 

“Lööb, jah, üsna hullu numbri ette. Päris hirmus, kui inimene nii vanaks elab.” 

“Aga sa lükka see kaheksa ümber, saad lõpmatuse,” püüan Vaiket itsitades lohutada. Ta mõtleb natuke ja ütleb, et igaveseks jääda ta ka ei taha. Nii et olgu siis pealegi parem see püstipidi kaheksa. 

RIINA MÄGI