Niiviisi võib mõningal määral ohtu sattuda ka ettevalmistus 29. jaanuaril toimuvaks Pala noortemaratoniks, kus oma kooli lapsed agaralt kaasa löövad.
?Suusaharrastus on vähenenud ja distantsid pikad, seetõttu ei tule Pala maratonile kuigi palju harrastajaid. 30 kilomeetrit eelnevalt harjutamata ju läbi ei sõida,? rääkis kooli kehalise kasvatuse õpetaja ning üks maratoni põhikorraldajatest Kalev Karu.
Maratonile jõuavad alati tipud. 2003. aasta jaanuaris osales seitsmendal Pala noortemaratonil 125 suusatajat, nende hulgas ka Andrus Veerpalu poeg Andreas Veerpalu, kes jäi oma vanuserühmas neljandaks. Noor Veerpalu oli Pala maratonil teist korda.
Kuulsaim suusataja, kes Pala maratoni läbi sõitnud, on praegu juba meesteklassis võistlev Aivar Rehemaa. Alati on kohal ka Jaanus Teppani pojad, samuti Otepää, Valgjärve, Tartu, Sillamäe ja Tallinna lapsed.
Harrastajad tippudega võistlema ei tule
Noorte suusatamises on tase läinud niivõrd kõrgeks, et harrastaja ei julgegi tippudega rinda pistma tulla, tõdesid Pala õpetajad.
Lapselt kool suusavarustuse olemasolu nõuda ei saa. Ainekava nõuab küll suusatamist, uisutamist, ujumist, aga kui varustust pole pakkuda, jäävad suusatunnid ära. Koolil jälle suusavarustust õpilastele laenutada pole ja nii ongi lapsed suusatamisoskustest ilma jäänud.
Pala kool on õnnelikus olukorras, sest koolil on umbes 10 komplekti võistlussuuski ja 10-12 paari suuski lastele väljalaenutamiseks. Õpetaja Killu Vunk ütles, et klassitäie lapsi saab korraga kõigest hoolimata suusatama viia.
Kui kodus on suusalembelised vanemad ja elujärg võimaldab, ostetakse lastelegi suusad. ?Oma suusad on umbes viiendikul lastest,? tõdes Vunk. Linnakoolides on suusad tavaliselt aga vaid paaril-kolmel lapsel klassi kohta.
Kui algklassidest peale saab lapses suusahuvi kasvatada, siis on ka hiljem rohkem rahvast suusaradadel liikumas.
Õpetaja Kalev Karu on välja käinud suusaturu mõtte. See tähendab, et kasvuealiste laste suusad-saapad-kepid ringlevad sümboolse raha eest. Siiani pole tegudeni jõutud. Killu Vunk tähendas, et osa lapsevanemaid annab suusad koolile, kui oma võsukesed neist juba välja on kasvanud.
Ainsaks lohutuseks on Pala kooliõpetajatele, et ka Ilmar Udam ei saanud Eestis võistlussuuskade turgu käima, kuigi on oma koduleheküljel selle ammu välja käinud.
Ühelt poolt ei taha lapsed moraalselt vananenud suuski-saapaid enam kasutada ja teisalt on inimesed ise küllalt passiivsed.
Hädasti on vaja rajamasinat
Kalev Karu on õpetanud lastele nii klassikalist kui ka uisustiili. Klassikasuuski peab määrima, muidu ei tule õigest sõidust midagi välja, uisustiiliga seda muret pole. Kui suurema rühmaga välja minna, peab enne klassikastiilis võistlusi ikka hommikul väga vara tõusma, et kõikide suusad saaks määritud. Kui ilmaolud muutuvad, on kohe kuri karjas, sest väikse kooli võistkonnal pole ju oma määrdemeest.
Maakonna võistlustel teevad Pala lapsed ilma, sest maakonnas kannavadki suusatamises põhiraskust kaks kooli ? Luua ja Pala. Vabariigi tasemel kannatab teistega võrdlust vaid Raido Rüütli.
?Kui läheme oma lastega esimesele võistlustele ja nad pole kuigi palju lume peal harjutada saanud, sest lund lihtsalt pole olnud, siis pole me kuigi konkurentsivõimelised äsja Soomest lumelaagrist tulnutega,? tunnistas Killu Vunk. Ka noorte suusatamises määrab väga palju rahakoti paksus ning paraku on Pala koolil, vallal ja lapsevanematel see üsna õhuke.
Kooli suusarajad ajab Kalev Karul sisse buraaniga. Kui see nõuka-aegne riistapuu katki läheb, pole enam millegagi rada teha. Korralikku rajamasinat väike kool ega vald osta ei jaksa, praegu vaetakse võimalusi taotleda raha mõnest europrogrammist või abifondist.
Rajamasinat aga oleks Palale hädasti vaja, sest korralikku suusarada on ainult buraaniga väga raske teha, põhi peab pea ööpäeva seisma ja vajuma, enne kui sinna sõitma võiks minna. Kuid kes see meie lumevaesel ajal ikka raatsib head lumist aega lasta kaotsi minna.
Kalev Karu rääkis, et Laiuse ja Voore koolist on talle helistatud ja tuntud huvi, kust saaks buraani. ?Saab, aga 60 000 krooni eest,? märkis kehalise kasvatuse õpetaja.
Pala noortemaraton viiakse läbi 7,5-kilomeetrisel ringil, kuid kehvade lumeolude tõttu on paaril viimasel aastal tulnud piirduda vaid 5-kilomeetrisega. ?Raja põhjad ei olnud head, sellepärast ei saanud teha 7,5-kilomeetrisel ringil võistlust. Raja kvaliteedi suhtes pole ma kunagi tahtnud järele anda. Tänavu sai looduslikku osa pisut kohendatud ja loodame, et kui lund tuleb, saame ikka 7,5- kilomeetrisel ringil võistluse korraldada,? nentis Karu. Mida rohkem võistlejad tiirutavad, seda huvitavam pealtvaatajatele, samuti on lihtsam korraldada joogi jagamist.
Huvitav suusarada kutsub
Pala suusarada ei kulge lausmaal, maastik on üsna künklik, lisaks läbivad 5- ja 7,5-kilomeetrine rada ka piirkonna kõrgeima punkti ? Linnumäe, mis asub merepinnast 96,5 meetri kõrgusel. Kui koolistaadion on 63 meetrit üle merepinna, siis 30 meetrit absoluutset tõusu poole kilomeetri peale peaks päris koormav olema.
Killu Vunk märkis, et paljud pered, kes Palal nädalavahetuseti suusatamas käivad, kiidavad siinseid radasid just seetõttu, et need pole nii rasked kui Otepää ja Tehvandi omad ning ka Haanjas proffidele mõeldu. Just 3-kilomeetrisel rajal pakub maastik piisavalt tõuse ja laskumisi, hakkama saavad ka harrastajad. 5- ja 7,5- kilomeetrine rada vajavad muidugi rohkem oskusi tõusude ja laskumistega toimetulekuks.
Nädalavahetustel on talvel Pala suusaradadel päris palju sõitjaid, ka kaugemalt tulnud peresid.
Ka ümbruskonna koolid on käinud Palal suusatamas. Kel oskusi pole, see jääb hätta juba esimesse mäkke tõusmisega. Lausmaalt tulnud lastel oli probleeme ka mäest alla saamisega.
Tublid korvpallimängijad
Lisaks suusatamisele on Pala kooli õpilased tuntud ka heade korvpallimängijatena. Tüdrukute võistkond hakkab pärast kolmeaastast ränka tööd nüüd esimesi vilju maitsma. Esimesed võidud maakonna meistrivõistlustelt on käes ja pikka aega võitmatutena trooninud Laiuse tüdrukud alistatud.
Korvpallitüdrukuid treenib Virge Otsa. ?Tüdrukud arenevad väga hästi ja poisid ka,? rääkis Killu Vunk. Poisse treenib kunagine tuntud korvpallimängija Arnold Selge.
Korvpallitreeningud on Pala poistel koos Alatskivi eakaaslastega, neid ühendab Juku klubi. Klubina osaletakse ka Eesti meistrivõistlustel, kuid maakonna meistrivõistlustel tuleb Pala poistel ise hakkama saada, sest Alatskivi on juba paraku teine maakond. Nii mullu kui ka tänavu mängib Juku klubi Lõuna piirkonnas. Mullu jäid Juku poisid vabariigis B-finaalis 12. kohale. Tänavu on lootust jõuda A-finaali, kus võisteldakse 1. ? 8. koha eest.
Mõlemad treenerid on teinud pikaajalised plaanid, nad ei ela ainult tänasele päevale. Nüüd hakkab nende töö vilja kandma.
Suusatajad teevad suvel kergejõustikutrenni. Vahepeal polnud kooli staadionil kaugushüppekasti, mis muutis kergejõustikutrennid vahest suisa mõttetuks. Nüüd on staadion renoveeritud ja kõik oluline olemas, sellepärast pole nurisemiseks põhjust. Staadioniradadel on asfalt, Pala õpetajad ootavad kummikatte paigaldamist, kuid praegu pole selleks lihtsalt raha.
Maakonna kergejõustikuvõistlustel osalevad Pala õpilased usinalt. Lisaks kasutatakse Laiuse klubi Contra treeneri Hendrik Lindepuu pakutud võimalust käia Laiusel teivashüpet harjutamas, sest seal on vajalik varustus olemas. Sügisesel koolivaheajal olid Pala lapsed Laiusel usinad harjutajad.
?Laiusel saab ka neid alasid harjutada, mida meie siin Palal ise teha ei saaks,? märkis Killu Vunk. Tema hinnangul on lapsed väga õnnelikud, et saavad nii mitmekülgselt tegutseda.
Lapsed on kehaliselt nõrgemaks jäänud
Vahepeal mängiti Palal usinalt ka jalgpalli, kuid staadioni muru läks väga käest ära ja muutus harjutajatele lausa eluohtlikuks. Nüüd on staadion renoveeritud ja huvilised saaksid taas jalgpallitreeningutega alustada.
?Nii palju korraga ei saa, jalgpall pole praegu eelisarendatud ala,? nentis Killu Vunk.
Osad Pala poisid käisid vahepeal ka Kallastel jalgpalli mängimas ja Kallaste poisid talvel Pala võimlas harjutamas.
Spordi tegemiseks on väga palju võimalusi, iseasi, kui palju neid kasutada jõutakse. Koolil on oma traditsioonid, mida elus hoitakse.
Olümpiamängud olid möödunud õppeaasta lõpus, lastele ja õpetajatele need meeldisid. Kaasa lõi kogu koolipere ? õpetajad kohtunikena ja õpilased võistlejatena.
Tänavu talvel plaanivad Pala kehalise kasvatuse õpetajad korraldada taliolümpiamängud, kui lumeolud vähegi võimaldavad. Kuupäevadki ? 17. 19. jaanuar ? on kindlaks määratud. ?Kui lund pole, siis tuleb olümpiamängud edasi lükata,? ütles Killu Vunk.
Pala on sama kummaline kant nagu Haanjagi, kuhu lumevaesest talvest hoolimata tavaliselt lund jätkub. Kuid tänavu novembri lõpus olid lumeolud üsna kasinad ? kui Haanjas oli juba 25-sentimeetrine lumekiht, siis Palal polnud õieti midagi.
Palal on tänavu sügisel peetud esimest korda ka maakonna jooksukross. Pinnas on liivane, rajad piisavalt laiad ja osavõtjad jäid rahule.
Killu Vunk tõdeb, et lapsed on kehaliselt jäänud tükk maad nõrgemaks kui kümme-viisteist aastat tagasi. Põhjusi tuleks tema hinnangul otsida ühiskonnast, kus kõik on väga mugavaks tehtud. ?Buss viib lapsed kodu ukse juurest kooli ukse juurde, maatööd jääb järjest vähemaks, hobid on arvutiasjandusega ehk ainult istumisega seotud ? polegi siis vaja enam imestada, et paljud ei saa ega jaksa midagi teha, on jäänud nõrgaks ja saamatuks. Kaks kehalise kasvatuse tundi nädalas ei suuda lapsi kuigi palju edasi arendada, vaid vaevu ehk olemasoleva säilitada.
Neli-viis õpilast igast klassist, kes sporti teevad, on tase omaette. Seejärel tulevad looduslikult andekad, kes midagi teha ei viitsi. Ülejäänud ei suuda enam midagi teha.
Kui laps pole andekas, vanematel on aga ikkagi huvi ta liikuma panna, tulevad ka tulemused. Palal on konkreetne näide olemas.
HELVE LAASIK
