Veljo Kalmu, keda kamraadid ennekõike tollesama vesiratta pärast Järvevanaks kutsuma on hakanud, võiks ehk pidada ka Vaiatu paadimeheks. Aeg-ajalt ulatab kohalik paadimees jälle kellelegi käe, et viia ta siis kas üle vee või teha üks ütlemata mõnus sõit mööda paisjärve kallast. Peale selle on vesirattal ka mõningane praktiline otstarve. Kui Vaiatu rahvamaja juures suvelaval mõnd suuremat pidu peetakse, juhtub ikka, et järve satub üht-teist, mis sinna kuuluma ei peaks: tühje krõpsupakke, plastpudeleid ja muud seesugust. Siis laseb Järvevana oma pere noortel paadimeestel järvele tiiru peale teha, et kõik see kraam ära koristatud saaks. “Rahvamaja juhataja hoiab kaldad korras ja meie puhastame järve,” on Veljo rahul. Viimati istutas ta koos poistega vesiratta abil järve vesiroose, mis toodi Tormast Meida Plankini aia tiigist. Poisid sõitsid mööda kallast ning lasksid iga paari-kolme meetri tagant üle parda võrgu koos mulla ja turba segusse pandud taimedega, kivid raskuseks lisatud. “Tuleval aastal peaksid vesiroosid välja tulema,” ütleb Järvevana.
Vesiratast peab veega määrima
Vesirattaga sõitmine käib õige lihtsalt – kaks esiistmel olijat väntavad ja üks hoiab tagaistmel tüüri. Piisab ka ühest asjalikust väntajast, kes ühtlasi ka tüürihoidmisega hakkama saab, kõrvalistujat pisut juhendab ja vahel ka liialt ülemeelikutel sõitjatel silma peal hoiab. Enamasti siis, kui rahvamaja juures mingi suurem üritus on, laseb Veljo lastelastel vesiratta välja ajada, et nad sellega järve peal tiirutaksid. Lihtsalt vaatepildi pärast, et ilus järv rahva pilku veelgi rohkem köidaks. Kes soovib, see võetakse ka sõidule. Väiksemaid sõitjaid mahub peale ka üle kolme. Sõit on tegelikult mõnus ja ohutu. Seepärast saavad Kalmu pere nooremad huviliste sõidutamisega edukalt hakkama. Peamiselt on sõiduriist Veljo 14-aastase tütrepoja Genedi hooleks, kes on üks Kalmude kuuest lapselapsest.
Neli aastat tagasi, kui vesiratas soetatud sai, olid lapsed väiksemad ja vanaisal tuli ikka endal juures olla. Isegi siis, kui ta nad juba omaette järvele usaldada võis, hoidis eemalt pidevalt silma peal. Nüüd võib ta vabalt Genedi teiste sõitjate eest vastutama panna. “Lapsi peab ju usaldama,” leiab ta.
Ega sellist sõidukit, mida Vaiatu paisjärvel liikumas näha võib, teistel veekogudel naljalt ei kohtagi, lähemas ümbruses kohe päris kindlasti mitte. Veljol õnnestus see vene päritolu vesiratas osta Peipsi pealt, kui neid enam kauplustes saada polnud. “Ostsin ühe Rakvere mehe käest, kes sellega aastas korra-paar Peipsil käis. Ütlesin, et meil ilus väike järv, sinna kuluks ta väga ära ja saime jutule,” pajatab Järvevana. Praegu kuulub vesiratas juba justkui loomuliku osana siinse järve juurde, samamoodi nagu Veljot ollakse harjutud Järvevanaks kutsuma.
Sõidu ajal kahlab Järvevana aeg-ajalt vesiratta väntadele järvest vett ning kui seepeale asjatundmatu küsivat pilku kohtab, seletab asja nii: “Vesiratast peab ju veega määrima, kuidas muidu. Õli tooks kohe laigud vee peale”.
Oma küla värk
Järve ligiduses paiknevatele majapidamistele oleks nagu ümbritsev loodus ise nimed andnud. Kalmude maaüksus on Järveotsa, naabripere elab Liivojal, edasi tuleb Allika jne. Järveotsa maavalduses, päris maja ligidal on ka küla palliplats ning sinna paigaldatakse lähemas tulevikus lisaks muid laste mänguväljakule vajalikke elemente, mis peaks andma mitmesuguseid tegutsemis- ja liikumisvõimalusi. Raha saadi selleks ennekõike tänu oma külast pärit Tiina Leebenile, kes vastava projekti kirjutas.
Kõige suuremad ja ilusamad ettevõtmised tehakse aga siiski ilma rahata ja heast südamest. Järvevanal Veljol pole kahju küla heaks ei isiklikust vesirattast ega ka oma maja juurde kuuluvast maast, mis mänguväljaku alla jääb. “Nii palju, kui mina mäletan, on siin alati palliplats olnud,” ütleb ta. Palli on samal platsil poisikestena mänginud nii mõnedki tänaseks kuldsesse keskikka jõudnud üle Eesti tuntud mehed nagu Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Maano Koppel, südamekirurg Toomas Aro ja teised.
“Oma küla värk ju, kes selle eest siis raha võtab,” ütleb Järvevana vesirattasõitu ja muid tegemisi silmas pidades ekskülavanem Ants Lindsalu, Järvevana hea sõber, ea- ja saatusekaaslane ning hingesugulane. Sellest, et Ants ise rahvamaja ümber ja mänguväljakul pidevalt samuti tasuta muru niidab, ta muidugi ei kõnele. Nende kahe mehe algatusel ja ärgitusel on tegelikult Vaiatus päris palju korda saadetud ning mõlemal on suur osa selleski, et küla ühistegevus ja järjepidevus on säilinud. Iseseisvusaja esimese külavanemana lükkas Ants mõnedki asjad liikuma ning tema oli ka see, kelle ärgitusel neli aastat tagasi järve uuesti puhastama hakati. Ilusaks muutunud järve pärast soetas Veljo omakorda vesiratta. “Meie uus noor külavanem Teet Lääne on väga asjalik ja tubli,” rõõmustavad mehed. “Meid, kaht vanameest, on ka külaseltsi kampa võetud. No et oleks, kes iriseks,” naerab Ants.
Omavahel armastavad “irisevad vanamehed” tihtilugu elunähtuste ja maailma asjade üle arutada ja üksteise kallal aasida. See pidavat aitama vaimu virge hoida.
Ema ja isa laulud pillilugudeks
Järvevana Veljo tunnistab, et kirglik kalamees ta pole, nagu temalt ehk eeldada võidakse. “Ussi proovinud ja spinningut loopinud ikka olen,” ütleb ta. Jahimehe vaimu polevat temas samuti. “Mul on rohkem teised huvid, nooremas eas sai rahvatantsu tehtud ja ansamblis lauldud,” tunnistab ta. Elupõlise autojuhina viis Veljo pärast proove kõik teised koduväravasse, pani auto ära ja kõndis ise jalgsi koju. Laulmise ja muusikaga on Veljol alati eriliselt soojad suhted olnud. “See rõõmustab hinge. Kui sa natuke aega laulad, oled nagu väikeses aurus, ilma kärakata purjus,” teab ta.
Pikaajalisest masinatööst sai tänane Järvevana omal ajal raske mürgituse, mille tõttu ta kutsehaigeks tunnistati ning enne pensioniiga invaliidsusgrupi peale pidi jääma. Nüüd tunneb ta eksimatult ära igasuguse bensiinivingu isegi paljude kilomeetrite kauguselt ja arvab, et teda võiks kasvõi keskkonnateenistuses keeruliste masinate asemel väga edukalt ära kasutada. Õnneks ei sega tervis Järvevana seisust, endisaegsete asjade ja esemetega tegelemist ega muid huvitavaid ettevõtmisi, mis Veljol käsil, samuti mitte vanaisaks olemist, sest kõik tema kolm last elavad oma peredega samas külas.
Oma eluaseme on Veljo ehitanud ise ning praegu on tal parasjagu käsil ühe põneva toa sisustamine hoovipealses majas. Seal on ka tema pillid – üks lapsepõlveaegne lõõtspill ja akordion. Suupilli kannab Veljo igaks juhuks endaga peaaegu igal pool kaasas. See ei võta eriti ruumi, aga on ometi vahel inimesi rõõmustada suutnud. Pillidel võtab Veljo enamasti üles lood, mida ta ema ja isa kunagi laulsid. “Ema hoidiski laulmisega ennast vormis, laulis eriti just siis, kui olid kõige raskemad ajad,” räägib Veljo. Seepärast meeldivadki talle vanemad lood, eriti valsid, sest: “Neil olid ilusad viisikeerutused ja sõnad”.
Üks temp on Vaiatu Järvevanal siiski tegemata. Nimelt pole ta veel vesiratta peal järvel pilli mänginud. Vee peal pidavat pillimäng aga eriti hästi kõlama ja ühel sumedal suveõhtul võtabki ehk Järvevana pilli järve peale kaasa ja mängib. “Vaat, seda tahaks kohe ise ka kuulda,” ütleb ta. Et aga üks mees ei saa korraga kahel pool olla, jäävad kuulamisrõõmud ilmselt siiski teistele.
VAIKE KÄOSAAR
