Torma vallas asuv Vaiatu küla tähistas möödunud laupäeval oma esmamainimise 615. aastapäeva. Tähtsündmuse puhuks üllitas Vaiatu Küla Selts raamatu “Vaiatulaste lood” ja rahvamaja juurde sai paika nn Kase tee pink.
Vaiatu küla esmamainimise aastapäeva pidu algaski pingi avamisega. Kui enamasti on sellised pingid pühendatud mõnele inimesele, siis Vaiatu rahvamaja juurde paigaldatud pink, mille autoriks Saare valla puutöömeister Sander Kajaste, sümboliseerib tänapäeva vaiatulaste seotust kohaliku pärimusega.
“Kui tegime raamatut vaiatulaste lugudest, koorusid välja mitmesugused erilised väljendid ja kohanimed, mida siinne rahvas ajast aega on kasutanud ja mille päritolu tihti enam ei mäletatagi,” ütles Vaiatu Küla Seltsi juhatuse esimees Liina Abram. “Teed, mis siit, rahvamajast mööda läheb ja tervet küla läbib, on rahvas hakanud kutsuma Kase teeks, sest kunagi kulges siin Vaiatu mõisa härrastemaja juurde viiv kaskedega ääristatud allee. Las see pink olla nüüd kui sümboolne sild meie mineviku ja tuleviku vahel.”
Nagu sellise auväärse tähtpäeva puhul kohane, meenutati Vaiatu küla ajalugu. Selleteemalise ettekande tegi kauaaegne Torma kooli õpetaja, vaiatulane Anne Schasmin.
Tema sõnul oli kirjalikuks allikaks, kus Vaiatut esimest korda mainiti, 1402. aasta suvel Põltsamaa lossis sõlmitud leping, mille kohaselt ordumeister Conrad von Witinghof laenas Wagkitu ja Somele küla ustavale Laurentius Crysowile.
Enam kui kuue sajandi jooksul on Vaiatu küla näinud nii mõndagi: ristisõdijate ja muude vallutajate rüüsteretki, näljahäda, viljaikaldusi, taude jne. Tuligi on selles külas päris palju hävitustööd teinud. 1923. aastal põles maha Vaiatu mõisa ilus härrastemaja (mõisnikule see siis muidugi enam ei kuulunud) ning tuli möllas külas ka 1941. ja 1944. aasta sõjasündmuste ajal. Aga kodud ehitati taas üles ja alustati algusest.
Kodude soojus
Raamatut “Vaiatulaste lood” esitledes ütles üks selle koostajaid, Liina Abram, et kui Vaiatu Küla Selts oli otsustanud, et juubeliraamat tehakse oma küla inimeste lugudest, siis hakkas seltsi liikmetele justkui iseenesest kätte sattuma üha uusi ja uusi samal põhimõttel tehtud trükiseid.
“Tundub, et paljudes peades oli ühel ja samal ajal samasugune mõte tekkinud,” sõnas Liina Abram. “Mõni võib küsida, miks just nende inimeste lood raamatusse said. Aga üleskutse oma lugu kirja panna või kirjapanijale jutustada said kõik küla majapidamised. Vastav teade pandi kõigisse küla postkastidesse. Kes üleskutsele vastasid, nende lood raamatusse saidki. Vägisi me kedagi “laulu sisse” panema ei hakanud.”
Värske trükise näol pole tegemist soliidse ja akadeemilise ajalooraamatuga, vaid kaante vahele kogutud lihtsate lugudega sellest, kuidas Vaiatu inimesed sellesse paika on sattunud, kuidas seal elanud on ja miks mujale minna pole tahtnud. Ajapikku omandab aga ka selline raamat väärtusliku ajaloodokumendi staatuse. Omaette väärtus on Vaiatust pärit fotograafi Liina Laurikaineni fotodel, mis on suutnud talletada Vaiatu kodude soojuse. Isegi paljude perede lemmikloomad ja iluaia detailid on jäädvustatud. Osa fotosid pärineb ka perearhiividest või Veljo Kalmu poolt rahvamajja sisse seatud kodulootoast. Küla uusasukas, muinsuskaitseametnik Sille Raidvere, kes taastab küla vanimat, Kullavere jõe ääres asuvat mantelkorstnaga maja, joonistas aga raamatu tarvis küla praegust hoonestust fikseeriva kaardi.
Liina Abram tunnistas, et raamatu tegemine võttis aega, aga andis ka üht-teist juurde, näiteks teadmise, et Vaiatu rahvamaja, mis praegu külaseltsi hallata, on rahvale väga vaja.
Justkui anekdoodis
“Kui seltsi ja rahvamajaga asjadega iga päev tegelda, siis kipub vahel eesmärk silmist kaduma ja tekkima küsimus, kas rahvamaja ikka on siinsetele inimestele vaja. Raamatusse kirja saanud lugudest tuleb aga välja, et rahvamaja on üks olulisemaid asju meie külas. Inimesed jutustavad rahvamajaga seotud mälestusi, tunnevad muret maja tuleviku pärast. Seda on hea teada,” sõnas Liina Abram. “Raamat andis mulle ja teisele koostajale Niina Luhale ka võimaluse tuttavaks saada nende Vaiatu inimestega, keda me varem ei tundnud, ning teada saada, milliste huvitavate ja vajalike oskustega inimesed meie külas elavad.”
Vaiatus elab ka eri rahvusest inimesi: lisaks eestlastele näiteks venelasi ja sakslasi. Sakslase Detlefiga abiellunud Kristine Sildnik jutustab raamatus “Vaiatulaste lood” ka ühe toreda loo, mis iseloomustab küla rahvuslikult kirjut elanikkonda.
“Ühel suvel oli meil selline anekdootlik ehitus – eestlane, venelane ja sakslane panid koos majale voodrit, ilma et oleks üksteise keelt vallanud. Peab mainima, et nad said üksteisest siiski kuidagi aru ning töö lõpuks oli kõigi kolme keeleoskus tunduvalt paranenud,” meenutab Kristine Sildnik.
Iga pere, kelle lugu raamatusse kirja sai, sai ka raamatu omanikuks. Teistel oli võimalik trükisooja raamatut osta. Ja osteti päris innukalt.
“Kirjutamine on tegelikult ääretult raske töö,” tunnistas Vaiatus elav endine Torma vallavanem ja Riigikogu liige ning praegune Jõgeva abilinnapea Mati Kepp. “Meie talu lugu sai kirja nii, et mina rääkisin ning abikaasa ja tütar panid loo kirja. Kui mõni võib näpuga näidata, et see raamat sai tehtud kiirustades, siis tegelikult on sellisel lühikeste lugude ja rohke pildimaterjaliga raamatul üks suur voorus: see loetakse kindlasti läbi. Paks ja ainult tekstist koosnev ajalooraamat võib aga jäädagi lauanurgale seisma. Vaiatulaste lugude raamat on tore kingitus neile noorema põlvkonna esindajatele, kelle elu Vaiatust kaugemale on viinud.”
Mati Kepp tõdes, et noored lähevad ikka sinna, kus on tööd. Nii et maapiirkondade tühjenemine on paratamatus.
“Aga praegu on Vaiatus veel inimesi ja tugev kogukonnatunne,” sõnas Mati Kepp.
Anne Schasmin lisas, et Vaiatus majad tühjaks ei jää: kui keegi lahkub, tulevad peatselt uued elanikud. Ning uute tulijate seas on tihti hakkajaid inimesi, kes külaelus kohe kaasa löövad.
Torma vallavanem Triin Pärsim tõdes vaiatulasi küla esmamainimise juubeli puhul õnnitledes, et Vaiatu tegi sedalaadi tähtsündmuste osas n-ö otsa lahti. Tuleval aastal möödub 525 aastat Torma esmamainimisest ja ületuleval aastal 600 aastat Sadala esmamainimisest.
RIINA MÄGI
