Meierei katus ja fassaad on enam-vähem korras, säilinud on sisustus. Pikknurme meiereis on alles 1924. aastast pärit Franz Krulli Tallinna vabrikus valmistatud aurumasin ja aurukatel. Need eksponaadid ootavad inimestele näitamist. Muuseumi rajamiseks aga on vaja päris palju raha.
Vahur püüab kõigepealt kirjutada projekte, et hakata meiereid järk-järgult korrastama. «Kõigepealt on vaja analüüsi, kas ja kuidas saaks seda kõike siin eksponeerida ja kas see end ära tasuks,» rääkis ta.
Hea asukoht
Meierei asukoht Tallinna -Tartu maantee ääres on ülihea. Põltsamaalt kuni Laeva tanklani pole tee ääres ju midagi huvitavat. Suviti peatuvad Pikknurme meierei juures sakslaste ja taanlaste ekskursioonibussid. Giidid tulevad küsima, kas tohivad kurepaari tegemistest pilti teha ja meiereid vaadata.
«Kui inimesed juba nagunii siin käivad, siis võiks neile juba midagi pakkuda,» nentis Vahur Ivask.
Projektide kirjutamisega tasub kõigepealt üsna väikselt alustada. «Kui alustada väikese projektiga, hakkab asi arenema ja nii on võimalik edasi minna.»
Eeldused on ju ka väikese parkimisplatsi näol juba olemas. Parkimisplatsi juures peaksid turistide jaoks olema tualetid, et inimestel ei tuleks enam põõsa taha joosta.
Väga ammusel ajal tehti Pikknurmes ka võid ja juustu. Nüüd on siin vaid mõni üksik lehmapidaja, edaspidi on ilmselt raske külast lapselegi piima osta.
Kurepesa asustatakse igal kevadel
Vahur tahab kõigepealt üles panna vähemalt saksa- ja inglisekeelse infotahvli näiteks valgekure kohta: kus ta elab, millest toitub, kui kaua on Pikknurmes pesitsenud. Sellest ajast, kui Vahur koos oma perega meiereis elab, on igal aastal meierei korstna otsas asuvas pesas kurepaar. pesitsenud
Kured jõuavad tavaliselt kohale aprilli algul, vahel juba ka märtsis. Alati ei lähe kõik rahulikult, mõnikord peavad kured ka omavahel maid jagama, see tähendab, et pesa saab endale tugevaim kurepaar.
Vahur on ka näinud, kuidas võõras kurg tuleb pessa poegade kallale. Vana kurepaar oli ilmselt kaugemale toitu otsima läinud, nii õnnestuski võõral pessa tungida. Ühe poja oli sissetungija juba noka vahele haaranud, kui Vahur jaole sai.
«Et ma olen jahimees, võtsin püssi ja lasksin hoiatuslasu õhku. Loomulikult lasi röövel oma saagi lahti, aga kurepoeg oli juba surnud. Ilmselt koksas röövima tulnud kurg kohe nokaga poja surnuks ja haaras ta siis kaasa,» rääkis Vahur.
Et korstna otsas elavad igal aastal kured, pole ümbruses konni ega rästikuid, need lähevad ilmselt kõik kurgede toidulauale.
Vahur Ivask rääkis, et kõigepealt peab ta endale väga täpselt selgeks tegema, millega on võimalik raha teenida. Alles siis saab ajapikku muuseumi rajamisele mõelda. «Ükski Euroopa fondki ei anna raha ainult muuseumi rajamiseks, ikka tuleb juurde pakkuda ka teisi tegevusi,» rääkis Vahur. Väga kauge perspektiiv on ükskord meiereihoonesse mingi söögikoht rajada.
Pärast põllumajandusülikooli metsanduse eriala lõpetamist töötas Vahur Ivask pool aastat Pikknurme metskonnas metsnikuna, siis sai temast neljaks aastaks Kursi metskonna abimetsaülem. 1999. aasta 1. aprillist liideti Kursi metskond Pikknurmega. Seejärel sai Vahurist kolmeks aastaks Puurmani abivallavanem. Aasta töötas ta Tartu firmas Metsaekspert ja püüab nüüd oma käe peal hakkama saada nii konsultandi kui ka metsamehena ? esialgu füüsilisest isikust ettevõtjana, kuid on asutanud ka oma firma.
Pikknurmes on Vahur elanud juba 1976. aastast, kui ta koos ema, õe ja vennaga siia kolis. Vahuri ema töötas Pikknurme meiereis 1997. aastani. Kui E-Piim meiereid enam ei vajanud, ostsid Ivaskid selle ära. Praegu elabki ema meierei teisel korrusel ja Vahur koos elukaaslase Maili ning pisipoja Varmoga pisut eemale ehitatud oma majas.
LISALUGU
Metsas peab alati fotoaparaat kaasas olema
Aprilli alguseni saab Jõgeva keskkonnateenistuses vaadata Vahur Ivaski fotonäitust “Teekond metsas”. Fotograafiks Vahur end ei pea, pigem on fotograafia tema hobi. Tõsi, metsa ta ilma fotoaparaadita naljalt ei lähe. Fotonäitust “Teekond metsas” on saanud vaadata põllumajandusülikooli metsamajas, Elistveres, Tammsaare majamuuseumis Vargamäel, Puurmani Keskkoolis.
Iga pildi kohta on luuletus, kogu näitus on üles pandud motoga: puude kasvamine juurest ladvani, inimese elutee sünnist surmani.
Pildid on Vahur välja valinud oma kümne aasta loomingu hulgast, enamasti on need tehtud kõik Pikknurme kandis. Näituse idee sai Vahur Puurmani abivallavanemana töötades. Nimelt käis ta maa-arengu instituudis täienduskursustel, kus igaüks pidi lõputöö tegema. Vahur Ivask lubas juhendajale, et teeb oma fotonäituse. Mõne aja pärast saigi näitus Tartus põllumajandusülikooli metsamajas üles pandud. Huvitav oli seegi, et näitus sai üles just konverentsi «Metsandus Eesti kultuuripildis» ajaks aastal 2000.
Juba oma diplomitöö kirjutas Vahur Alam-Pedja looduskaitsealast. Töö pealkiri oli «Alam-Pedja kaitseala metsad». Diplomi kaitses ta 1993. aastal. Alam-Pedja looduskaitseala loodi ametlikult aasta pärast ? siis, kui ta juba Kursi metskonnas töötas. Koos sõpradega on Vahur sõitnud kaks korda isetehtud palkidest parvega Pedja ja Pede jõge pidi allavoolu kuni Emajõe ääres asuvasse Palupõhja külla.
Kaitseala probleemid pole seetõttu Vahuri jaoks midagi ületamatut, kuid paljud inimesed ei saa kaitsealadega seonduvast aru. «Selgitustöö jätab tõsiselt soovida ja see pole ainult valdade probleem,» kinnitas Vahur. Tema hinnangul on piirangud inimestele arusaamatud ja kui keegi ei vaevu üldse midagi selgitama, siis on kuri karjas.
Inimene on kaitsealalt välja tõrjutud, väidab ta. Võib olla on see mõnes mõttes hea, kuid teisalt tekitab taoline asjadesse suhtumine jälle valesid hoiakuid ja nii tekivadki kaitsealade vastased.
Mõned kohalikud elanikud on aga rahul, et majandatud metsadega võrreldes on Alam-Pedja looduskaitsealal säilinud rikkad marjasood ja rabarannad koos iidsete puudega. “Mulle on rabaskäik alati meeldiv teekond, eelkõige just märtsis, kui raba on täis tetrede vadinat ja metsise mängu,” tõdes Vahur.
Veel on Vahur kuulnud, et seoses Natura alade laienemisega ootavad piirkonda ees veel täiendavad kitsendused näiteks metsa kasutuses ja jahinduses. “Loodan, et otsustamisel arvestatakse rohkem ka kohalike elanike huvidega.”
HELVE LAASIK
