Vähetuntud käsitöötegijast hinnatud meistriks

Põltsamaal tegutseb neljandat aastat üksikettevõtjana kauneid tikandeid valmistav Eire Kulbin, kelle käsitöö on hinnatud nii kohalike kui ka kaugemal elavate inimeste hulgas. Nüüdseks on tema kodune ettevõte veel laienenud ning uusi klientegi juurde tulnud.


„Terviseprobleemide tõttu alustasin neli aastat tagasi n-ö elustiili ettevõttega. Selleks kirjutasin projekti ja taotlesin Töötukassast toetust. Toona kirjutatud äriplaani järgi olen ma need neli aastat töötanud ja võin äriplaani justkui spikriks pidada,“ rääkis käsitööhuviline ettevõtja Eire Kulbin.

„Olen lapseeast alates käsitööga tegelenud ja minu jaoks oli masintikandi tegemine alati suur ahvatlus. Siis polnud võimalust tikkimismasinat osta. Oma tööelus olin tegelenud müügitööga nii reklaamiagentuuris kui ka trükikojas ja see kogemus andis mulle julgust oma ettevõte luua. Kahe nädala eest, pühapäeval, 27. jaanuaril täitus neli aastat ettevõtte loomisest. Minu tegevus ei ole suunatud suurele käibele, vaid naudin tööd, mida teen. Selle kõrvalt leian aega ka iseenda jaoks,“ rääkis koduses ettevõttes tegutsev Eire Kulbin.

„Arutledes selle üle, mis minu tegevuses on muutunud, siis võin öelda, et olen oma unistuse suutnud teoks teha. Alustades võtsin endale eesmärgiks hakata ise kõiki oma tikandeid disainima. Ma olen suutnud sellega toime tulla ja olen nii oma turuosa kindlustanud. Mul oli aastatega suur tutvusringkond välja kujunenud ja sõpradest-tuttavatest said minu esimesed kliendid. Parimaks reklaamiks oma ettevõttele on iseenda tehtud töö. Nüüdseks olen kodulehele oma tikandite pildid üles pannud ja inimestele need meeldivad. Minuga on ka mitmed disainerid ühendust võtnud ja ma olen nendega koostööd teinud. Ühele Saksamaal elavale tekstiilikunstnikule tegin enda jooniste järele pusatikandi. Kristel Kuslapuu toodetele, kes oma käsitööga New-Yorki välja on jõudnud, tegin tootesildid. Tal läks seal väga hästi, sest võitis väärtusliku kuldnõela auhinna.“

Uus masin annab paremad võimalused

Et projektiraha sai taotleda ainult põhivahenditele, ei jätnud see kahtluste jaoks ruumi ning Eire soetas saadud toetusraha eest tikkimismasina.

Lisaks sellele on olemas overlok, kattemasin ja nutimasin. Järgmise eesmärgina tahab ta hakata tegema disaintikandeid, kuhu lisab helmed ja litrid. Selliste tikandite välja õmblemisel tuleb ka käsitööd teha. Mõistagi on disaintikand ka hinnalt kallim.

„Peale tikkimismasina ostmist pühkisin mõnda aega sellelt ainult tolmu, sest kartsin seda kasutada. Võin nüüdseks omandatud kogemuste põhjal kinnitada, et masina kasutamine ongi suhteliselt keeruline. Õnneks sain selle üsna kiirelt selgeks, sest olin varem erinevaid disainiprogramme kasutanud, Corelit ja Photoshoppi näiteks. Nende programmide abil teen tikandi pistetena arvutis eelnevalt ära. Kui esimene ostetud masin on neljanõelaline, siis uus masin on viieteistkümnenõelaline.

Uus masin võimaldab tööd kiiremini teha, on suurte reguleerimise võimalustega ning sellega saab tikkida erinevaid materjale. Tänu suurele raamile saab masinaga ka rahvariietele tikandeid teha. Tegelikult ma rahvariieteni veel jõudnud ei ole. Teen praegu tikandeid T-särkidele ja pluusidele. Lisaks masinale ostsin värvilaserprinteri, millega saan tikandite pilte välja printida, samuti raamatupidamisdokumente,“ jutustas ettevõtjast naine.

Vaatamata toetussummale ei olnud alguses vaba raha, et soetada tooteid, millele tikandeid tegema hakata. Tookord sai ta poole aasta peale krediiti tikkimiseks toodud pluuside näol. Kogu investeering kulus masina, niitide ja tugimaterjalide hankimisele.

„Lähtun põhimõttest, et kasutan toetusraha põhivahendite soetamiseks. On ka niisuguseid ettevõtjaid, kes kasutavad toetusraha kontorikulutuste katteks, aga selline kulutus ju raha sisse ei too. Teine masin tuli juba enda teenitud raha eest osta,“ kirjeldas Eire Kulbin oma tegutsemise põhimõtet.

„Töötajat ma veel endale võtnud ei ole, sest olen niisuguse elustiiliga, et käin siit vahepeal ära. Ka tervis andis väikese tagasilöögi ja ma ei riskinud sellist sammu astuda. Samas olen alustanud koostööd Jõgevamaalt pärit neiuga, kes valmistab Märsi firma seljakotte. Tema valib oma seljakottidele tikandeid minu kollektsioonist. Meil on temaga väga hea klapp,“ rääkis Eire Kulbin.

Juhtus õigel hetkel õigesse kohta

Esimest korda läks Eire tikanditega kaunistatud tooteid müüma Põltsamaa lossihoovis toimunud lossipäevale. Tookord oli tal kaasa võetud kümme krediidi peale saadud pluusi. Pluusid õnnestus ära müüa ja nii teenis ta ise tikandite pealt ning sai ka pluuside raha tagasi maksta.

Lossipäeval tulid mõned inimesed Eire juurde tikandeid pildistama. Peale seda tegi ta ka Facebooki lehe, mis tema tooteid väga hästi reklaamida aitab. Naise sõnul moodustavad enamiku tema klientidest mujal Eestis elavad inimesed, kohapealsete tellijate hulk on suhteliselt väike.

Suureks abiks klientide leidmisel oli talle Jõgeval toimunud teine naiste tantsupidu, mil ta juhtus õigel ajal õigesse kohta. Seal sattus ta kokku tantsupeo korraldajaga, kus muu hulgas tehti juttu ka tema tikkimistööst.

Tookord esitati talle väga suur tellimus ‒ 1500 pluusi. „Mina disainisin naiste pluusidele tehtud tikandi nende varasemast logost. Sellest alates läks lumepall hoogsalt veerema. Nüüd esitatakse mulle tellimusi igast Eestimaa nurgast ja ise ma enda toodetele eraldi reklaami teinud ei ole. Reklaamiks on mulle tantsupidudel, mille juurde kuulub ka käsitöölaat, osalemine. Ka sellel aastal toimuvale tantsupeole olen ennast käsitöömüüjana registreerinud. Paljud kliendid on käsitöö alal väga teadlikud ja saavad hästi aru, milline toode on kvaliteetne, milline mitte. Olen ka proovinud pisikesi tikandeid teha, aga inimesed eelistavad suuri ja pilkupüüdvaid,“ jutustas ta.

Aktsepteerib laste valikuid

Kliendid on siiski väga erinevad. Viimati sooviti tellida tikand lipsule, kuhu olid joonisedki juba valmis sätitud. Samas on niisuguseid kliente, kellel on küll mingi visioon, ent mitte kuigi täpne ettekujutus sellest, mida ta soovib. Ühele sellisele tellijale valmistas ta tikandi vana Muhu mustri järgi.

Põhiliselt suhtleb ta klientidega interneti teel. Tellijal tuleb täita vastav ankeet. Sellele vaatamata on seal infot napilt ja Eire võtab inimesega otse ühendust. Käsitöötegijana on talle kasuks tulnud tänapäevane pakiautomaadi süsteem, mille kaudu klient saadab tikkimiseks mõeldud riideeseme.

Kõigepealt pildistab Eire toote mannekeeni peal ära ja disainib tikandi sinna peale. Enne tikkima asumist saab inimene veelkord veenduda, milline tikandiga riideese välja hakkab nägema.

Praegu on Eire laulu- ja tantsupeoks valmistumisel töödega järje peal. Hetkel teeb ta EV aastapäevaks tikandeid kahe laulukoori liikmetele. Suuremate tellimuste puhul peaks tellimuse esitama kolm-neli nädalat enne, kui tikanditega tooteid kasutada soovitakse.

Pingelise töö kõrvalt võtab Eire vahel aega ka iseenda jaoks. Vahel sõidab ta siis täiesti üksinda Inglismaal Coventry ülikoolis moedisaini õppiva noorema tütre juurde külla ning reisib sealt edasi teisel pool maakera USA-s Miamis elava vanema tütre juurde, kus kohtub märtsikuus aastaseks saava lapselapsega. Seal laeb ta ennast positiivse energiaga.

Märtsis ootab teda jälle ees pikk teekond. Eire jaoks on puhkuseks ka äriasjade ajamine Tallinnas, kus ta kohtub sõbrannadega, kellega vahel kohvikus mõnusalt aega veedavad ning mõnikord läheb seal ka mõnele tuttavale külla. Sealt varub ta endale erinevaid tikkimiseks sobivaid tooteid ja materjale. Mõnikord teeb ta pealinnas üllatusvisiidi kliendi juurde, kelle tellimustöö on valmis saanud. Vahel võtab ta mõne ilusa suvepäeva enda jaoks vabaks ning sõidab mere äärde. Pärnusse on ta igal suvel korral-paaril jõudnud.

„Praegu on minu elustiil selline, et mul on töö, mida armastan ja mul on väga vedanud, sest kliendid on minuga rahul. Kui mul oleks mõni pereliige, kes mu tegevuse üle võtaks, võiks ettevõtmist tõsisemalt laiendada, aga ma aktsepteerin oma laste valikuid, sest igaühel neist on oma tee käia. See siin ju ongi minu elutöö. Olgugi et hetkel olen oma ettevõttes veel andja rollis, loodan lähiajal töö vilju maitsma hakata,“ mõtiskles tikandeid valmistav Eire Kulbin.

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus