Vägivallast on saanud meie elu lahutamatu koostisosa

Alljärgnevalt vaid mõned mõtted, mille on kirja pannud meie maakonna koolides käivad 7.-10. klassi õpilased. Toodud näited pärinevad neljapäeval toimunud konverentsi “Elu vägivallata” ettekannetest.

Pargipingil istus kolm päevalilleseemneid söövat poissi. Nende ümber hakkasid kogunema tuvid ja varblased. Poisid peletasid linde eemale, kui see aga ebaõnnestus, panid nad seemned murule hunnikusse. Üks poistest tõi kodust pesunööri, tegi sellest lasso ja seadis seemnekuhila ümber. Kui tuvid seemneid nokkima tulid, tõmbasid poisid nöörist. Ühe tuvi jalg jäi silmusesse, ta tõusis lendu, poisid sikutasid tugevamini ning tuvi jalg tuli otsast.

Kamp poisse tuli kord mõttele siil okastest puhtaks nokkida, vaene loom häälitses valust. Pärast lasti siil lahti. Needsamad poisid said hakkama teisegi kohutava teoga: nad torkasid jänestel silmad peast välja.

Isa lõi tütre käeluusse mõra

Jõgeva linna konstaabel Helmer Hallik ütles, et tal on hirm, sest vägivallast on saanud meie elu koostisosa, see on justkui paratamatus, millega lepitakse. Helmer Halliku tööpraktikas oli ühel nädalal neli kriminaalasja, millest kõigis olid kannatajateks alaealised. Kolmel juhtumil olid ka vägivallatsejad alaealised.

Isa karistas oma tütart nii, et tema käeluu oli mõranenud ja jalg sinine. Isal oli tunne, et kõiges, mis on halvasti, on süüdi tütar, ta oli tütart karistanud juba aastaid. Hea naaber viis lõpuks tüdruku lastekaitsespetsialisti juurde. Konstaabel avaldas lootust, et vägivaldne isa saab teenitud karistuse, kuid tähtsam on, et ta mõistaks: tema hädade põhjuseks on tema ise.

Teised juhtumid olid seotud koolivägivallaga: kui üks poiss ei andnud teisele suitsu, oli teda vaja karistada ? kustutada suitsukoni näkku. Sama noormees kippus ka endast nõrgemaid tühistel põhjustel nüpeldama. 16-aastane rusikakangelane läheb tõenäoliselt trellide taha.

Helmer Halliku sõnul on kahju, et see noormees ei teagi, kuidas teisiti käituda, alkohoolikutest vanemate lapsena on teda kasvatatud läbi füüsilise valu, ta ei oskagi sõnu kasutada. Ta oskab oma tahtmiste saavutamiseks vaid jõudu rakendada, pekstes rusikate ja jalgadega.

Esseed täis valu

Jõgeva politseijaoskonnas menetletakse iga kuu üle kolmekümne juhtumi, mis on seotud isikuvastaste kuritegudega, kuid politseinikeni jõuavad ainult drastilisemad juhtumid. Kui kedagi on kiusatud, tõugatud, lükatud või narritud, siis see jääb kooli- või koduseinte vahele.

Katrin Reimus, raamatute “Eilset ei ole olemas” ja “Haldjatants” autor, ütles, et kuigi on väidetud, et noored ei ole ometi nii ropud ja vägivaldsed, nagu on kirjas tema raamatutes, on olukord tegelikult palju hullem. “Olen näiteks ropud sõnad noorte suhu pannud ainult siis, kui see on tõesti põhjendatud,” ütles kirjanik. Tema sõnul on hea, et noortele raamatud hinge lähevad, et nad kaasa mõtlevad ja arutlevad.

Kooliõpilased näevad enda ümber palju vägivalda ja tihti kannatavad selle tõttu ka ise, nii selgus kolmanda noortekirjanduse konverentsi eel korraldatud esseekonkursile saadetud töödest.

Õpilased töötasid enne neljapäeval toimunud konverentsi “Elu vägivallata” läbi Katrin Reimuse romaanid, mille põhjal nad kirjutasid esseid enne konverentsi toimunud konkursile. Laekus ligi 60 kirjandit ja esseed.

Oma töödes arutlesid noored vägivalla üle, lisaks üldistele ja filosoofilisematele käsitlustele saabus konkursile ka kirjatükke, kus väga avameelselt räägiti vägivallast ning kõik read on sõna otseses mõttes valu täis.

Üks noortest kirjutab: “Minu kodu ei ole ammu enam minu kindlus, minu kindlus on minu sees. Elan tänu omaenese jõule. Kodus ei teki minus mingeid tundeid peale halbade mälestuste. Meenub, kuidas ma ei tahtnud koju tulla, et näha, kuidas ema on jälle nutnud või isa vihane. Meenub, kuidas minu muredest vaadati alati mööda. Kui kodu ei ole kindlus, ehitatakse kindlus õhulossidest ja unistustest.”

Üks neiu mõtiskleb: “Alkoholism on haigus, mis muudab inimese südametuks, kalgiks ja egoistlikuks. Alkohoolikusse ei puutu teise inimese õnnetus, ta ei tunne halastust lähedaste vastu, suhtub ükskõikselt nende palvetesse ja keelitustesse.?

Ühel noorel inimesel on oma kogemus, mis seotud alkohoolikust emaga: “Kui ma enam ei jõudnud ema joomist välja kannatada, ütlesin talle nuttes: “Vali, kas joodikud või mina!” Ta vastas “Joodikud,” ja läks… Mina jäin maha räämas tuppa, mul polnud mingeid valikuid….

Iga kord, kui kodule lähenen, on mu süda muret täis: kas ema on kaine? Kui ukse avan, saan ma sellele küsimusele vastuse. Mõnikord polegi silmi vaja, juba nina tunneb ukse tagant ära, mis seespool toimub. Ja jälle käriseb miski mu hinges ja süda jätaks justkui lööke vahele.”

Teine tüdruk pihib: “Mind hakati kiusama juba viiendas klassis. Valusalt on meeles päev, kui korjasin nöörilt pesu ja läheduses istunud kamp klassivendi pilkasid, et meil ripuvad nööril kaltsud, mis on paras ahju visata. Ehkki meil on suur pere, ei käi meist keegi kaltsudes, saame peaaegu kõik, mis soovime.

Üks noor arutleb arutleb: “Ühiskonna suhtumine vägivalda on üldiselt tauniv ning kui pätid lähevad tänaval kellelegi kallale, mõistetakse nende teguviis enamasti hukka. Kui aga keegi kodus oma last peksab ja mõnitab, vaadatakse sellest mööda ja mõeldakse: see ei puuduta ju mind. Koolis esinev ja mitte kuhugi kaduv vaimne vägivald on ainult üks osa sellest, millised me oleme: kiuslikud, kaledad, külmad.”

“Igas klassis on erinevaid õpilasi: vaikseid ja tagasihoidlikke, lärmakaid ja vägivallatsejaid. Üksi ei julgeks nad midagi teha, kuid kui on mitmekesi koos, ei mahu nad teistega vaat et ühte ruumi äragi. Nad elavad ennast teiste peal välja ega mõtle, millised võivad olla tagajärjed, ” kirjeldab üks koolitüdrukutest olukorda mõnes õppeasutuses.

EVA KLAAS

blog comments powered by Disqus