Kui me Vabaerakonna nime välja mõtlesime, siis jäi valik ennekõike märksõnale “vaba”. Miks? Eeskätt sellepärast, et suur osa Eesti poliitikast on oma kunagise vabaks oleku minetanud, asendades selle poliittehnoloogiate, sõnumidistsipliinide ja muu ülalt alla korraldamisega.
Kogukonnapõhised algatused
Vabaerakond tahab öelda, et poliitika ei pea olema nõnda kramplik ja programmilistesse kinnisideedesse takerdunud, nagu me seda kõigi kartellierakondade puhul näeme. Liikmetel on vabadus ja lausa kutsung kaitsta erinevaid seisukohti, aktsepteerides samas lõpptulemust, milleni ühiste arutelude ja protseduuriliselt selge otsustusmehhanismiga jõutakse.
Me eristume kartellierakondadest kasvõi sellega, et näeme kogukonnapõhistes algatustes kohaliku poliitika tasandil edasiviivat alget. Sestap otsime terve mõistusega inimesi ja oleme valmis liituma mitmesuguste kooslustega üle Eesti, kes sarnaselt meie inimestega Eesti ühiskonnas toimuva vastu huvi tunnevad. Kohalik valimisliit võib olla omavalitsuses palju mõistlikum lahendus kui erakonna keskkontori mahitusel kokku pandud parteinimekiri. Tavaliselt ta seda ongi, kuna see annab ka Vabaerakonna mõistes sõnale “vaba” kohaliku tasandi.
Väljendavad oma vabu mõtteid
Peale selle ei suple me riigieelarvest eraldatud rahas. Vabaerakonna üritused ja mitmesugused tegevused on tagasihoidliku eelarvega, kuid sisulised. Meie tegevused toimuvad vabatahtlike panusest nii aja kui nende enda rahaga. Kui suvel mõnel üritusel meie arvamustelki märkate, siis võite kindlad olla, et seal sehkendavad ja seletusi jagavad inimesed panustavad oma aega puhtast entusiasmist, nad ei kuulu mingisse parteilisse toiduahelasse. Nad väljendavadki kõik oma vabu mõtteid ilma keskkontori poolsete juhtnöörideta. Võin seda oma kogemusest kinnitada. Nimelt olen kandideerinud Konguta vallas Tartumaal juba kolmandat korda sama valimisliidu esinumbrina ja meie tegevused on olnud kõik parteide keskkontorite suunistest vabad.
Kui Eugen Veges käis ühel Vabaerakonna visioonikonverentsil, mis tema arust oli liiga monoloogne (vt. Vooremaa/Põhjarannik/Severnoje Poberežje, 2. aug), siis jätab ta tähelepanuta väga lihtsa asjaolu. Nimelt selle, et tol märtsi lõpus toimunud üritusel esitasid programmitoimkondade vedurid kokkuvõtteid varem aruteludes koorunud seisukohtadest. Ehk ettekanded põhinesid kümnete koosolekute tulistel vaidlustel. Sel üritusel ei olnud võimalik ega vajalik neid täiel määral reprodutseerida.
Väita, et Vabaerakond pakub sarnaselt vanadele erakondadele oma valminud programmi ja inimesed ei saa olulistes küsimustes kaasa rääkida, on täiesti põhjendamatu. Keda võiks siis Vegese poolt nendeks kaasa rääkida soovivateks inimesteks pidada, kas seda pole mitte ka kõik need tänased Vabaerakonna Algatusrühma liikmed, kes on programmi loomisse on oma tunde, päevi ja öid panustanud. Neid ei ole ju mitte kolm inimest ega Herkel üksinda, vaid Vabaerakonnal on juba kuid aktiivselt töös kuus erinevat teematoimkonda.
Kõigil huvilistel on võimalus selles ka veel täna kaasa rääkida. Seega ei saa rääkida mingist enda poolt koostatud parteilise dokumendi kiitmisele kutsumisest.
Teiste sõnadega: keegi pole Vegesel ega kellelgi teisel takistanud tulla ja oma arvamust avaldada, anda oma panus Vabaerakonna programmiloomesse. Ja paljud inimesed on seda erinevate toimkondade kaudu teinud. Tuleb möönda, et selline programmiloome mehhanism on aeganõudev ning eeldab pikka meelt, et lõpuks tulemusteni jõuda. Ja siis pole ka kindel, et kõik on rahul. Nagu Veges oma artikliga tõestab, võib keegi isegi pool aastat pärast esimese vahekokkuvõtte tegemist ärgata ja hüüda, et miks polnud diskussiooni ja miks te minu käest ei küsinud.
Erakonna programm on sadade inimeste otsingute tulemus
Me oleme Vabaerakonna tegemisel kokku puutunud mitmekesiste mõttekaridega. Üks on see, et programm peab algusest peale valmis olema, muidu pole võimalik aru saada, mis seltskond see Vabaerakond on. Justkui ei usuta, et erakonna programm saab olla ja peabki olema kümnete, võib-olla sadade inimeste töö ja otsingute vili. Ja lõppude lõpuks ei ole ükski programm kunagi valmis, vaid seda tuleb aja jooksul kogu aeg täiustada.
Teine probleem on aga see, et kui midagi välja öeldakse, siis on see kindlasti ebatäiuslik ja poolik. See on muuseas mingi piirini täiesti õige, aga see arusaam ei tohi olla nii kaugeleminev, et üldse pole võimalik midagi selgepiirilist sõnadesse panna.
Arvan, et Vabaerakonna üks tugevus on see, et siin leidub nii erineva poliitikakogemusega inimesi kui ka radikaalseid idealiste. Nende dialoogis on võimalik jõuda värskete, kuid samas realistlike tulemusteni. Eeloleval nädalavahetusel, 15. ja 16. augustil korraldab Vabaerakond Paide arvamusfestivalil mitu avatud programmiseminari, kus Veges ja kõik teised huvilised vabalt kaasa võivad lüüa.
i
MÄRT MEESAK, MTÜ Vabaerakonna Algatusrühma liige
